Kännu tänava uudised

Selle aasta seni parim teleshow: «Новогодний Голубой огонек на Шаболовке 2012» / Россия 1

2012-01-17T08:15:00.000+02:00

Head seda aastat!

2012-01-17T08:13:00.002+02:00

Mõtlesin siin vahepeal, et kuna me ei suuda seda blogi kuidagi sisuga täita, siis peaks äkki kolima Facebook'i platvormile. Kummalisel kombel oli meie kaasautor Liinu näol aga sellele täiesti vastu ja nõnda ei jää muud üle kui seda siin edasi hoida - mingu ta siis nii üle kivide ja kändude kui ta parasjagu läheb. Bloggeri suurim puudus on see, et ta on loodud Androidi elik Google'i inimeste poolt ja seeläbi ei ole keegi ka eriti vaeva näinud normaalse apps'i loomiseks iPadile. Need mis on olemas, well, need ongi nagu Android - ajavad asja ära aga tulemus on kole.
Vahepeal on saabunud uus aasta. Kasutame võimalust, kiidame telekanaleid RTR Planeta ja PBK, millega teenime koheset rahvuslike tigeinimeste meelepaha. Aga juba ei tea mitmendat aastat tuleb meile uus aasta just nimelt neid kanaleid vaadates. Tänavune programm, nii vähe kui me Eesti kanaleid klõpsisime, oli kodumaal piinlik - odav saast. Seevastu RTRi Parad Zvjozd (Galkini ja Baškovi juhtimisel) ning selllel järgnenud Goluboi Ogonjok olid vist aegade parimad. Rääkimata siis järgmisel päeval uusaasta klassikast: Saatuse iroonia ehk hüva leili. Seekord näidati nii originaal kui "30 aastat hiljem" ära ühel päeval, sinna vahele veel Jolki 1 ja 2.
Soovime kõikidele sõpradele samavõrd lõbusat, toredat ja suurejoonelist seda aastat!

Kuidas me jälle koos kinos käisime

2011-12-31T02:34:00.000+02:00

See vajas päris korraliku meenutamist, millal me viimati koos kinos käisime. Endalegi üllatuseks jõudsime Leenukese eelsesse aega kuigi mina isiklikult käisin kindlasti viimati kinos Leedumaal. See oli igal juhul ühes Akropolises, aga kas Klaipedas, Kaunases või Vilniuses, seda ei suuda meenutada. Vist ikka Kaunases ühel pühapäeval kui sai vaadatud nii Big Mama 3 kui ka King's Speech'i.

Niisiis, nüüd Tallinnas ja Liinuke korraldas lapsehoidja ja valisime Solarises teemakohase filmi New Year's Eve. Jube lahe on käia kinos, kui isegi paberpiletit pole enam vaja. Piisab nutitelefonist. Aga see selleks. Film oli sellises good mood time waster žanris, natuke kurbust, tülitsemist, andeks andmist ja üsna happy end ka.

Meenutas see film aastate tagust ja arvatavasti läbi aegade parimat talvepühade filmi Love Actually: meeletu plejaad kõrgema kategooria staare, mitu erinevat rada kulgevat lugu, mis mingil hetkel üksteisega kokku puutuvad, nagu inimsaatused ikka, et siis taas oma rada hargneda. Film ostus lõppkokkuvõttes paremaks kui loodetud ja hea tuju ajaraiskajana kindlasti väärt kuute eurot.

Sellega vahest passibki joon alla tõmmata 2011. aastale. Oli vaheldusrikas, edukas, uuendustega aasta, millega peaks rahule jääma. Suuri üllatusi ta ei toonud, ehk kinnitas vana tõde, et kunagi ei tasu kellelegi peale enda loota ja meeldiv-naeratava kesta taga võib peituda uskumatul moel avalduv seni tundmatu olemus. Seega midagi jäi nagu kripeldama, kuigi mingit põhjust selleks ikkagi ei olnud.

Oli mis oli, teeme väga ägeda kaheteistkümne, õnne, tervist ja Jumala armu kõigile!

Sent from my iPad

Kuidas me tähistasime valgeid jõule AD2011

2011-12-27T18:00:00.000+02:00

Jõulupühad AD2011 on omadega seks korraks möödas. Sealhulgas ka need kohutavad kommertsjõulud, mis on üks rist ja viletsus, millel ei ole jõulude algupäraste omadustega mitte mingisugust pistmist.

Leenu ja Liinu jõulusalme lugemas

Meie pühad möödusid sellelgi aastal traditsiooniliselt. Jõululaupäev Tartus, mille lahutamatuks osaks on Raadi kalmistu külastamine ja siis meeletu õhtusöök parima võimaliku jõulukraamiga. Ja siis jagatakse kingitusi, mis olid taas toredad ja asjalikud ja lahedad, ja vaadatakse masendavalt igavat ja sünget või primitiivset Eesti telejaamade jõuluprogrammi.

Esimesel jõulupühalgi olid käigus traditsioonid - käisime Värskas vanavanemate kalmudel ja seejärel liikusime Mikitamäele, kus ma loodan, et alguse sai minu suurepärase abikaasa poolt algatatud uus traditsioon. Muidu ilma püsiva asustuseta vanavanemate kodu täitus sel päeval ahjusoojuse, elava jutu ja laste kilgetega. Lisaks meie Leenule oli veel viis täditütarde last nii, et väikene majake oli äkki väga elav. Vaatasime nugise jälgi lumel ja jätsime lindudele õunapuu külge toidupalli. Just, just nugise jäljed lumel ... Setomaal olid siiski peaaegu valged jõulud?

Esimese jõulupüha päikeseloojang Rääsolaanes

Väga põnevaks osutus teise jõulupüha teekond Tartust Tallinnasse. Torm Patrick, mis õhutemperatuuri kenale kümnele plusspügalale vedanud, lisas sellele otsa hunniku tuuleiile ja selle tulemusena langesid puud ja lendasid katused. Üks puudest oli siraki maas risti keset Tartu - Tallinna maanteed, jättes möödasõiduks tibatillukese nurga järsul kraavipervel. Huvitav, mil moel küll suured rekkas sellest jagu said? Kas sohver tuli välja ja tiris eest või siis sõitis lihtsalt mütaki üle?

Kuidas Leenul on suur probleem...

2011-12-23T20:41:00.003+02:00

Fashion challenges

Täna, pakkides asju meie homseks väljasõiduks, oli ka Leenuke tegevuses.

Olles revideerinud oma riidekapi sisu, pani ta selle ukse kinni ja väljastas südamest tuleva lause, mis igal naisel geneetiliselt omandatud:

"Vaatame mida selga panna? ... Mitte midagi ei ole selga panna!"

Kuidas Leenu käis esimest korda teatris

2011-12-23T20:32:00.000+02:00

Möödunud pühapäeval ... käis Leenu esimest korda teatris! Et pääseda rasketest momentidest, otsustasid ametlikud lapsevanemad saata lapse teatrisse koos Minnadega, elik vanaemadega. Emmel oli taaskord asja Tartusse, issigi leidis vabandusi oma alalisel, tööga seotud teemadel.

Niisiis, vanamoodsa kummiku- ja telefonikompanii järgi nimetatud moodsas kontserdimajas etendus 18. detsembril k.a. Heljo Männi talvemuusikal "Mõmmi ja Päkapikud" kus Mõmmi osas lausa originaal-Mõmmi ehk Ivo Eensalu, lisaks Jänku-Juta, Karu-Kati, laululapsed ja tantsulapsed.

Esimeses vaatuses on jõuludeni veel kaks nädalat, kui Mõmmi kõige paremat mänguhoogu katkestades, paneb ette Jänku-Jutale ja Mõmmi-Beebile jõulusalme õppima hakata. Noh, Jänku-Juta meelest on salmide õppimine igav ja mängimine oleks hoopis põnevam. Kuid nagu me nõuka-aja Mõmmi tükkidest mäletame, lõpuks on Mõmmi ikka tublid ja teised saavad ka tublideks.

Nii nagu Minnad saavad lapse kiiremini magama ja ka kõike muud, siis samuti läks muidugi muusikalil käik. Leenu pidas ennast üleval kultuuripealinna väärilise kodanikuna. Peagi on käes aeg proovida selle paikapidavust uuesti.

Seniks aga on tulemas jõulupühad Kagu Eestis!

Mary Poppins - uus supermuusikal Vanemuiselt!

2011-12-12T09:01:00.001+02:00

Eile õhtul käisime mandunud telefonifirma järgi nimetatud Tallinna Kontserdimajas vaatamas Vanemuise uusimat spektaaklit „Mary Poppins“.Otsustasime, et Leenu on juba küllalt vana, et ta vanaemaga koju jätta ja samas leidsime, et ta ei ole veel piisavalt vana, et kaasa tulla. Mis oli arvatavasti ka õige otsus, sest tema rahutu loomus vaevalt, et oleks lubanud nautida kolm tundi ehedaimat meelelahutust. Kuig need sajad lapsed kes saalis olid, elasid etenduele täiega kaasa ja vaid korstnapühkijate stseeni ajal veidikene igavust üles näitasid.

Meie versioonis oli peaosas Nele-Liis Vaiksoo ja nagu me eeldasime, sobis ta sellesse rolli suurepäraselt. Tema dublant tundus olevat ehk liiga elitaarne. Vanemuisele tavapäraselt olid ideaalselt seotud kokku sõna-, tantsu- ja muusikateater ning sestap tervik täiuslik. Et me ei ole selle muusikali originaalversiooni juhtunud kaema, siis ei oska kuidagi kommenteerida mõningaid vajakajäämisi mida inisevad kriikud on ära maininud. Arvatavasti see sama korstnapühkijastseen oleks olnud veidi efektsem seintel ja laes kõndivate mustanööbimeestega kuid see on niisama jorin, hindeks võib sellele etendusele anda siiski tugeva viis plussi. Sügav kummardus taaskord Eesti parima teatriprodutsendi ees!

Hirmus keeruline on mõista mille pagana pärast suhtutakse muusikalidesse kui alama kategooria meelelahutusse. Ööklubis läppunud haisu sees lärmava makimuusika kuulamine koos purjus inimestega on madal ja primitiivne. Konkreetses etenduses olid suurepärased lauljad ja tantsijad, lava- ja valguskujundus, isegi storyoli olemas. Mu meelest palju rohkem kui mõnes Eesti algupärandis, kus must lava, kujunduseks kulunud laud ja tool ja kuhu ometigi ei mahu ära sügav ja paks masendus.

Olles sattunud kassa ette, peab siiski tunnistama hämmastavat hinnatõusu, mille on läbi elanud kontserdi- ja teatripiletid. Isand Kirkorovi kontserdi üks pilet maksab ... 120 eurot! Loomulikult ei ole võimalik seda jätta ostmata, küllap seetõttu sihukest hinda nõutaksegi. Kuidagi ei suuda meenutada, et Genfis, Londonis või New York’is oleks keegi soovinud selliseid numbreid. Isegi Ooperifantoomi olen ma kaenud 70 naela eest Londonis parteri teisest reast ja seda laupäeva õhtul...

Aga see selleks. Kes ei ole veel jõudnud Mary Poppinsit kaema, tehke seda kindlasti! Sest see on supernalivägalustlikekstra!

Täpsemalt saab lugeda ja vaadata siit.

On meist veel blogijaid? Ja suurepärasest raamatust.

2011-12-09T22:57:00.001+02:00

Meist kui blogipidajatest ei saa vist enam rääkida, nõnda harvaks on jäänud siinsed postitused. Mulle vägisi meenub ühe toreda ja otse ütlemisega kodaniku kunagi lausutu, et reeglina on blogipidajad kas imelike kalduvuste, liigse edevuse või vaba aja kütkes. Teisisõnu, blogimise asemel get yourself a life! Ei saa nüüd öelda, et me vahepeal ei oleks mõelnud uutele postitustele kuid siis tekkis alati küsimus keda kuradit see võiks huvitada. Selle mõtlesime siiski välja - äkki meid endid. Sest see blogikene on pigem meile endile meenutuseks olnust, mitte klikkide kogumise allikas. Veel vähem peab ta kellelegi meeldimise pärast olema kallutatud kuid haiget ei ole ka ju õigus teha. Kirjasõna võib teinekord lihtsalt karmim tunduda kui ta tegelikult mõeldud on.

Mis seal salata, viimased 19 kuud on meie elamist täielikult muutnud ja Jumala abiga on see seni kõik äärmiselt meeldiv olnud. Mul isiklikult on taaskord suur rõõm olla tagasi ettevõttes, mis tundub nagu "päris" olevat - hämmastav kui kiiresti saab selgeks, et liigne heaolu ei ole üldse hea. Peale Leedu perioodi oleme nüüd ehk taas Tallinnasse ennast sisse seadnud mõneks ajaks ja ehk siis jõuavad siia ka mõned read veidi sagedamini.

Et midagi asjaliku ka siia postitusse saaks kirjutet, siis tahaksin ma ülistada kadunud Steve Jobsi elulooraamatut. Ma väga väldin surnud inimestest raamatute lugemist kuid austusest selle mehe ja tema geniaalsete toodete vastu pidi see raamat oleme esimene, mille ma oma iBooks'i raamatukokku tellisin. Nii nagu kõikide teiste Apple'i toodetega, mida ma kasutan, olen ma ka iBooks'st tohutus vaimustuses ja esimest korda olen ma seda meelt, et paberraamatu (aga nagu ka CD) aeg on pöördumatult ümber saanud. Aga nüüd raamatust.

Was he smart? No, not exceptionally, instead he was a genius.

Sellisena iseloomustab autor Steve Jobsi raamatut kokkuvõtvas peatükis. Usutavasti neile, kes seda raamatut on lugenud või on nad ilma raamatutagi Apple faithfuls, on asi kirjeldamatagi selge. Ja lollpeadele, kes iga uue Apple toote lansseerimise järgselt kohaliku ajalehe kommentaariumis kriiskavad, et "osta Android, on palju odavam ja lahtine süsteem", well, neile ei olegi mõtet vastu vaielda. Muidugi on odavam, muidugi on lahtine, muidugi saad igasugust sitta tänu sellele sinna kokku kuhjata.

Mul on olnud uskumatult tihti olla olukordades, kus mulle tundub, et mõne toote best before on ammu läbi. Mitte, et ta oleks muutunud tarbimiskõlbmatuks vaid lihtsalt vanaks, väsinud ja amoraalseks. Olgu siis tegemist mingite pagaritoodete või näiteks toitlustuskoha tootevalikuga. Ja alati õigustatakse seda selliste vabandustega nagu "inimesed ostavad seda, nad tahavad seda, see on odav ja kallimalt müües me kaotaksime kõik kliendid". Loomulikult kaotaksime, arvatavasti paljud neist "hittidest" on juba täna ülehinnatud. Õnneks olen ma saanud alati tuge oma mõtetele ühelt endiselt ja arvatavasti parimalt kolleegilt, kellega mul on au olnud koos töötada ja nüüd sain kinnitust sellele ka Geeniuse enda elulooraamatust, kus ta ütleb nõnda:

Oleks ise kas või kümnetuhandikukene sellest ajust! Igatahes, see raamat peaks olema kohustuslikuks kirjanduseks kõikidele, eriti nn ärikoolide üliõpilastele. Olgu siia lisatud veel üks tsitaat:

Remembering that you are going to die is the best way I know to avoid the trap of thinking you have something to loose. You are already naked. There is no reason not to follow your heart.

Sellest mõttest saavad olema kantud ka meie järgnevad postitused. Olge mureta, me ei kavatse kuskile kaduda! Rõhk on teisel lausel :-)

Suvi jälle möödas!?

2011-09-12T15:40:00.000+03:00

See suvi möödus kohe väga kiiresti. Seoses Leedumaalt tagasi tulemisega kodumaale, uuele projektile ja tobedatele seadustele (aga ka oma olemist kergemaks teinud bürokraatidele) ei olnudki mul ametlikult puhkust ette nähtud. Kui juurde lisada sisseelamine uude töökohta, siis venisidki päevad gigapikkadeks ja nüüd, sügise saabudes tuleb öelda: "achtung, achtung!". Kui nii edasi läheb, siis on kerge tulema masendus oma lörri läinud elik asjatult elatud elu pärast. Tuleb tõmmata pidurit ja keskenduda olulisele ehk first things first.

Selle suve suurim märksõna on suvekodu soetamine. Lõpuks ometi on meil kohakene kuhu minna. Kui ei oleks minu absoluutselt fantastilist abikaasat, ema, ämma ja naabrimees Maidut, siis oleks hommikust õhtuni kontoris istuval ja sügavas ülekaalus oleval tegelasel maamõisa enam kui keeruline pidada. Lisades siia juurde paanikahood, mis seni on Jumala abiga osutunud vaid paanikahoogudeks ja lubadused, millede täitmisega me ei ole kuigi kaugele jõudnud, on arvatavasti õige aeg avada Carte Blance ja täita see muudatustega kuni on mida muuta.Me võtame ette vaid jutuks jäänud plaanid. Me viime need ellu. Järgmisel sügisjooksul me läbime mõlemad 10 km joostes. Vähemasti allakirjutanu puhul on seda rohkem kui kunagi varem.

Me oleme peaaegu tagasi!

2011-06-28T01:13:00.000+03:00

Juba peaaegu kaks kuud oleme tagasi Eestimaal. Armsal kodumaa pinnal on palju väljakutseid ja pikad päevad kuid siiski on tore siin olla. Jaanipäeva paiku, kui hoovides lehvisid sinimustvalged oli ikka väga hea tunne, hoolimata sellest, et Rakvere Põhjakeskusest tassiti hoolega välja odavat alkoholi lausa kärudega. Ikkagi omad, eks ole ja kes see seda Eesti riiki ikka edasi viib, kui oma panust ei anna. Kuigi, loomulikult oleme me valmis kodumaad teenima taaskord ka välislähetuses olles, kõik sõltub tingimustest, nagu öeldakse.

Küllap kirjutame ka siia jälle kuigi seda aega paistab naa vähe olevat. Paneme siis vahelduseks paar piltigi üles. So long!

Lääne Virumaa suvi AD 2011

Pancake factory

Suurepärane "Ma olen raamat"

2011-04-01T19:39:00.001+03:00

Käisin eelmisel nädalavahetusel Eestis ja viibisin enamuse ajast Tartus, kuigi jõudsin korraks ka pealinnast "läbi hüpata". Päris hea oli olla Leedumaaga seotud, eriti kui ukerdada mööda tänavaid, mis ühtemoodi jubedas olukorras nii Tallinnas kui Tartus. Mingit vahet ei ole kas võimul on reformi- või keskkerakond, ükskõiksus kodanike suhtes on ikka ühesugune.

Loe edasi ja vaata pilte -->

Kuidas ma käisin esitlusel mida ma ootasin juba väga

2011-02-22T12:26:00.002+02:00

Foto kirjastuse SE&JS kodulehelt
Edu valem on kõikidele ühine ja see on geniaalselt lihtne. Alustuseks tuleb leida ennast. Seejärel väheke elutarkust ja kogemust. Siis täpsustada eesmärk. Ja lõpetuseks tuleb ikka ja uuesti otsida iseendast.

Muidugi, on veel üks asi, mida ükski käsiraamat ei kirjelda ega õpeta ja millest ei räägita ühelgi loengul. Millest keegi õieti mitte midagi ei tea, kuid mille olemasolu siiski kõik üksmeelselt tunnistavad. See, ilma milleta midagi ei sünni ja mis tegelikult on – eimiski. Nothing.

Urmas Ott

Loe edasi ja vaata pilte -->

Pühapäev Tallinnas

2011-02-22T08:09:00.013+02:00

Issi Leetu saatmine teeb meie pere alati mõneks päevaks ütlemata kurvaks. Aga me vapralt pühkisime pisara ja otsustasime vanaema Mare ja Leenuga minna linnapeale. Alanud kassi-jänese aasta puhul toodi Vabaduse väljakule Hiina kalendri järgi tähtkujud. Otsisime sealt omad ja imetlesime neid läbi päikesekiirte!

Loe edasi ja vaata pilte -->

Kuidas me käisime Družkininkais - vol2

2011-02-22T07:47:00.010+02:00

Ja peale kiiret magamist ja hommikusööki panime jälle Leenu turvatooli ja kimasime maanteel. Kaido lubas eelkõige lapsikule, et meil umbes tund sõita! Aga seekord uhke masin armatuurlaual otsustas meile maastikku näidata ja vedas meid mööda Leedumaa lõunapoolseid asulaid. Siiski, siiski ei olnud vaid rist ja viletsus, vaid silmi rõõmustavad peaaaegu lumest puhtad põllud! Lootus kevadele vähemalt Leedus. Ja läbi uduse hommiku sai päev ja meie Leedumaa spa-pealinnas Družkininkais. Väidetavalt nagu meie Pärnu, aga ilma mereta. Spa-sid seal tõesti paistis olevat.

Loe edasi ja vaata pilte -->

Kuidas me käisime Družkininkais - vol. 1 Kaunas

2011-02-09T10:43:00.007+02:00

Eelmine nädalavahetus oli selline intensiivsemat sorti, usutavasti jätkub materjali kohe mitmeks postituseks. Evelyn lubas ka lahkesti muljeid avaldada aga nagu see tavaliselt juhtub, olen kirjutajaks ikka mina.

Käisime veidikene reisimas, avastamas seda osa Leedumaast kuhu me varem ei olnud veel sattunud. Meie reisiseltskonna kõige pretensioonikam liige reeglina ei soovi korraga üle 2-3 tunni korraga reisida, seega olime sunnitud tegema vahepeatuse Kaunases.

Kaunas pidavat olema umbes midagi sellist nagu Tartu, kuigi seal Tallinna jagu elanike. Eestis tuntakse Kaunast kas Leedu maffiapealinnana või siis legendaarse Žalgirise korvpallimeeskonna järgi. Tegelikult on see linn, nagu meil Tartu, olnud rahvusliku eneseteadvuse kantsiks ning erinevalt Tartust kandnud mõnda aega ka pealinna tiitlit. Ühesõnaga inimesed pidada seal endast veidi enamat ja paremat arvama kui ülejäänud leedulased.

Eks ta selline nii ja naa linnakene olegi. Kui ei oleks legendaarset spordihalli ja korvpallimeeskonda, siis see linn mulle isiklikult just erilist muljet ei avaldanud. Muidugi aitas kaasa ka ilm, see oli nii hall ja vastik kui veel vähegi olla sai. Katkised tänavad, remontimata majad, kõikjal laiumas mälestus möödunud hiilgusest. Erandiks tuleb küll pidada meie öömaja, Park Inn Kaunast. Vaadates seda maja sain veelkord kinnitust sellele kui imehästi sobivad endised Revali hotellid Park Inn kaubamärgi alla.

Paar päeva tagasi kaebles Liinu, et meie elus ei toimu midagi erilist. Sellel õhtul toimus. Otsustasime tellida fondüüd aga mitte juustu oma vaid liha versiooni. Tundub, et saab juba traditsiooniks – me läheme seda rooga tellides alati veidi alt. Igatahes polnud see toore liha õlis sussutamine ikka mingi õige toit. Muidugi toodi meile taldrikutäis juurvili ka sinna kõrvale aga neist söömiseks sobilik oli vaid kurk – ülejäänud taldrikul laiutasid sibul, tomat ja loomulikult baklažaan. See viimane on siin oma levikult sama tegija kui seened, ei ole kohta kus sa neid ei kohtaks. Lõppude lõpuks oli aga see söömaaeg omamoodi naljakas ja vahva. Meie eeskujul tellis sama roa ka üks itaalia keelne kodanik, kellele see paistis väga sobivat. Ja siis oli seal veel vahva vana kooli teenindaja, kes kais kogu aeg jõllitamas meie saiakorvi nii, et me pidime selle ära peitma laua keskele.

Järgmisel hommikul tutvusime ka veidi Kaunasega ja käisime sealses Akropolises. Kaunase Akropolis on umbes sama suur kui Klaipedas asuv, ainult et korruseid on seal üsna mitu. Kohati kaks, kohati kolm. Loomulikult lisaks veel jäähall ja bowlingukeskus ja kinokompleks ja ööklubi ja mida iganes. Ainult Maxima oli veidi väiksem kui meil siin. Läbi suure häda leidsime siiski lõpuks naisperele ujumisriided ja algas meie reis Leedumaa lõunapoolsesse regiooni, Družkininkaisse. Aga sellest juba järgmises jutus.

Kuna ilm oli pildistamiseks kole, siis on pildid pärit internetist travel.lt lehelt.

Naiste tegemised Klaipedas

2011-01-31T13:34:00.021+02:00

EI teagi, kas meil Annaleenuga on väga kiired ajad või olen ma lihtsalt kehv sulemeister, aga sageli just minu postitust siia ei tule. Parandame end. Käisime eile ja täna Leenuga linnas kondamas. Klaipedas on tunda kevadet! Saab juba paljakäsi olla, ilma et kardaks näppe kaotada.

Päike on nii võimas, et paneb katused sulama ja peegeldub lumelt nii eredalt vastu, et silmadel valus. Suur igatsus kevade järele!!! Meie jalutuskäik viis täna jõe äärde. Seal suure purjeka juures oli vesi juba lahti ja pardid ukerdasid hiiglaslikel jääparvedel. Annaleen oli suvel ka parte näinud, kuid vaimustus nendest nüüd oli lahe. Huilgas ja üritas nende prääksumist järele teha. Nägime ka kahte valget luike ja mitmeid kajakaid, kuid pardid olid kõige lahedamad. Tagasi tulles jäi laps vaatamata või just tänu jääkonarluste peal raputamisele ruttu magama ja ilmselt näeb prääksusid unes. Mina külastasin oma lemmikkohvikut meie jalutustänaval ja ostsin sealt oma lemmiksaiakese- kohupiimapiruka. Pugisin siis seda ja nautisin, et iga sekund on kevade poole!

Meie elu siin uhkes hotell-kodus on päris tore- mängime pikas koridoris palli, ronime treppe mööda ja itsitame-lehvitame kõigile. Leenu saab oma suhtlemise vajaduse rahuldatud. Lõunal on meil suurhetk- koputame köögi uksele ja palume, et peakokk Lauras meile veidi kašat teeks. Siis sööme ootusärevalt pakutavat saia, pudistame seda kõikjale ja varsti saabubki kas hallis ülikonnas tore toitlustusjuht või vestiga emme moodi kelner :) Sööme kolm ampsu ja siis teatab laps, et tal on kõht Niiii Täis. Me täname viisakalt ja läheme kaldteest alla lastes oma tuppa. Meie seekordne Leedus issi juures olemine piirdub kahjuks kahe nädalaga, sest ma pean jälle Tartusse targaks saama sõitma. Aga seda väärtuslikum on koosoldud aeg. Õhtused pallimängud on imearmsad ja ma väga loodan, et mõtleme välja, kuidas rohkem koos olla.

Meie tavaliselt erilised päevad pildis:

Lõunatamas

Leenu kiivriga

Meie suur lubadus 2011: läbida Tallinna Sügisjooksul 10km joostes!

2011-01-30T18:20:00.002+02:00

Täna õhtu on eriline: me nimelt lubasime, et osaleme sügisel Tallinna Sügisjooksul ja lausa kümne kilomeetri distantsil. Et vähemasti üks asjaosalistest ei suuda enamat kõndimisest, siis tuhlasime iPhone vahendusel läbi mitmed aplikatsioonid ja jõudsime järeldusele, et asi on veel täiesti realiseeritav. Muidugi vajab see harukordset pühendumust, tahtejõudu ja arvatavasti enne ja üle kõige tohutut eneseületamist. Mina päris kindlasti pole oma elus varem suutnud sellist distantsi isegi mitte tötsa-tötsa sörgina läbi, rääkimata siis millestki enamast ja ka Evelyn ei suutnud meenutada millal ta sellises kõrgvormis oleks olnud.

Kui see kõik õnnestub, siis saab Kaido iPad-2 ja Evelyn veel mõtleb, mis talle sellisel juhul osaks langeb. Igatahes mõtlesime, et avaldame selle ettevõtmise siin ära, siis loodetavasti on see piisavaks motivaatoriks, et rühkida eesmärgi suunas ja loodetavasti pääseda altkulmu hinnangutest. Homme hommikul alustame.

Möödunud nädal oli aga senini selle aasta toredaim. Meil oli külas tore TallinnHotelsi kollektiiv ja neli päeva veetsime koos nendega. Leenule oli see suureks vahelduseks, sotsiaalne tegelane nagu ta meil on. Tänaseks maandusime küll tavalisse rutiini, kuna ma olin ka nädalavahetusel tööl siis oma meelt lahutasime me, nagu tavaline klaipedalane, Akropolise keskuses. Charlie Pizza kõrvale oli tekkinud uus pannkookla, La Creperie, nimi oli igatahes pretensioonikam kui sisu. Polnud paha aga elamust muidugi ei saanud me ei magushapu kanaga pannkookidest (mis ei olnud eriti magushapud) ega ka teenindusest, mis osutus napisõnaliseks. Samas, mida sa 25 liti eest kahele ikka ihkad, eks ole. Akropolise raamatupoes aga avstasime lasteraamatud, mille autoris Aino Pervik - sulaselges leedu keeles.

Nädal enne seda nädalat möödus aga reisides. Alustasime esmaspäeval taas reisiga Kaliningradi, kus toimus väga tore kohtumine sealsete turismiorganisatsioonidega. Siis järgmisel hommikul lendasin Riia kaudu Tallinna, kust omakorda järgmisel hommikul sõitsime Helsingisse. Käisime Matkamessul, nägime palju toredaid inimesi ja loodetavasti leiavad soomlased Tallinna kõrval tulevikus tee ka Lääne Leedumaale. Laupäeval sõitsime Pärnu kaudu Riiga ja olime öö vanas aga see eest heas Daugava hotellis ning pühapäeval laekusime vuhisedes Klaipedasse. Klaipedas on juba tunda kevade hõngu, räästad tilguvad, lumi vaikselt sulab ja päev on pikem. Viimastel andmetel ei saa meie poole aastane komandeering sugugi mitte läbi selle kuuga vaid hiljem. Ehk järgmine kord teame juba rohkem.

Leenu pallimeres vanas tuttavas kohas - HBH Palangas

Leenu oma Klaipeda kodus

HBHi loomingut jagamas

Kuidas ma käisin Kaliningradis

2010-12-28T11:21:00.002+02:00

Peaaegu kuu aega tagasi, täpsemalt öeldes 30. novembril toimus arvatavasti selle aasta kõige põnevam "välislähetus". Nimelt käisime töö asjus Venemaal aga seda viimasest ära lõigatud tükikeses ehk Kaliningradi oblastis. Nõukogude aegse inimesena mulle Venemaa käigud äärmiselt meeldivad, nendes reisides on alati korralik segu nostalgiast, seiklusrikkusest ja natukene üle võlli keeratud arengust, seal kus seda leidub muidugi.

Üldiselt käiakse Kaliningradi oblastis reeglina "maad mööda", meie otsustasime siiski alustuseks merereisi ette võtta. Kell 5:40 väljus esimene praam Klaipedast, mis meid 8 minutit hiljem Kura säärel maha laadis. Sealt algas umbes kümnekonnast autost kolonnis reis Nida suunas, peale mida oligi Venemaa piiripunkt. Kolonn haihtus meie eest kiiresti, sest ülejäänud seltskond oli arvatavasti selline, kes sarnase reisi iga päev ettevõtsid, et Euroopa Liitu tuua odavat vene alkoholi ja tubakat. Meil kulus aga vajalike paberite täitmiseks enam kui tund, et Venemaa tolliametnikud rahu saaksid.

Sääre Venemaa poolses osas ei olnud teed üldse nii halvad nagu me olime kartnud, välja arvatud paari kilomeetrine lõik enne Zelenogorskit. See suhteliselt mitte kusagil asunud linnakene oli esimene, mis pakkus toredaid elamusi. Esiteks, arhitektuur. Erinevalt Eestimaast osatakse Venemaal püsti panna selliseid uusehitisi, mis ei ole karbikujuline minimalism. Viimane on küll väga kaunis eramajade puhul kuid kortermajadel võiks ju olla veidikenegi midagi juures. Loomulikult ei pea need rajatised eestlaste maitsele meeldima kuid fakt on see, et neid on ikka kuidagi moodi kujundatud.

Arhitektuuri teema lõpetuseks peab muidugi mainima, et leidus ka pärle, mille kohta ei mõistagi midagi öelda. Olgu selleks üks tagasihoidlik eramajakene, mida lisatud pildil võib silmitseda. Ei asunud ta mingis erilises kinnises rajoonis, oli kenasti Hrustšovkade vahele ära paigutatud. Ja seda linnakeses, mida kohalikud nimetavad väikeseks. Väike, see on Vene mõistes mõnevõrra suurem kui Tallinn.

Teedest. Olen siin küllaldaselt kiitnud Leedu suurepärases korras maanteid. Aga peab tunnistama, et uhiuus maantee mis viib Zelenogorskist Kaliningradi annab silmad ette ka neile. Tsirka 30 kilomeetrit neljarealine tee, täies ulatuses valgustatud! Ja seejuures põlesid kõik lambid, mitte ükski polnud katki ka! On normaalne, et kaamose ajal on väljas valgus, mitte nii nagu Tartu ja Tallinna linnaisad ühel heal hetkel otsustasid, et keerame valguse ära, nagu tööstusrevolutsiooni eelsel ajal.

Iseenesest tundus Kaliningrad olevat selline tüüpiline Venemaa linnake, glamuuri oli seal muidugi vähem kui Moskvas või Piiteris kuid mõnusalt õdus oli ta sellegi poolest. Nagu öeldakse, üks pildikene oskab rohkem rääkida kui tuhat sõna.

Kuidas Leenu ja Liinu kommertsjõule tervitasid

2010-12-28T10:45:00.001+02:00

Ajal mil olen lähivälismaal tööl, tuleb välja, et minu imeline perekond on sukeldunud reklaamiärisse. Teadmata midagi mähkmetest lähemalt, olen ma poest neid ostest eelistanud alati Muumisid, Huggieseid või siis neil ökosid. Nüüd aga, nagu selgub, on Leenu ja Liinu otsustanud anda oma näo hoopiski Liberole.

Kuidas ma sain isadepäevaks ilusa sõnumi

2010-11-16T20:52:00.002+02:00

Isa on tehtud tugevusest, millega ehitatakse maja, veetakse jõulukuusk metsast, kaevatakse kraave, lõhutakse puid. Isa on tehtud õrnusest, mis silitab lapse pead, võtab sülle, kiigutab põlvel ja ajab naerma. Isa seisab lapse kõrval kui mägi, kui maailma tuuled mäslevad ja oma tasakaal kõigub. Isal ei ole palju sõnu vaja. Tema teod ütlevad kõige tähtsama ja need kannavad läbi elu. Minu isa on tehtud armastusest.

- Nii arvas Leenu oma esimesel isadepäeval, aitähh kallikesed! -

Kuidas kassaaparaat keretäie sai

2010-11-14T19:43:00.000+02:00

Mõtlesin, et kirjutan ühe soojaga veel ühe postituse. Mu podcast ajab üle serva ja rohekm kui 15 tundi ei ole mul kuulamata materjale vaja hoida - umbes-täpselt nii palju kulub aega edasi-tagasi Tallinna reisile Klaipedast.

Saabuv nädal saab olema äärmiselt töine, toimuvad kaks väga tähtsat ja olulist koosolekut ning nendeks on vaja muuhulgas ka ettevalmistuda. Möödunud nädal omakorda millegi nii põrutavaga lagedale ei tulnud, õhtuti koostasin uue aasta kalendrit ja tundub tulevat selline Annaleenu special - väga raske on leida mööduvast aastast pilti, kus teda peal ei ole. Tallinnas on ehk enne 7. aprilli tehtud pildid ka, peab sealt lisa vaatama. Ja lõppude lõpuks ei ole ju midagi hullu kui Leenuke ka on iga pildi peal.

Ahjaa, ma käisin mõni aeg tagasi Uppsalas - hommikul autoga Riiga, siis BTga Stockholmi, sealt rongiga Uppsalasse ja sama maršruuti järgides tagasi Klaipedasse. Sellest käigust võib ehk kirjutada kunagi edaspidi kui selleks on ka põhjust aga seekordne reis oli äärmiselt meeleolukas ja ajalooline - ma nimelt lendasin elus esimest korda selle paljukirutud ja -kiidetud lennukompaniiga. Leenu ja Liinu lendasid sellega mõned päevad varem Tallinna ja olid igatahes äärmiselt rahulolematud võrreldes otse ja omadega lendamisega. Mulle meenutas ta veidikene easyjeti, õnneks ei pidanud rüselema koha saamise eesmärgil. Üllatav oli see, et neil ei olnud seda kardinat, mis eraldab suuri tegijaid lihtrahvast, võimalik, et seda polnud seetõttu, et valitud seltskonda esindas mõlemal suunal ainult üks inimene aga selle eest väga kõrge ametnik! Väga naljaks oli vaadata kuidas stjuardess üha uusi ja uusi sööke-jooke härrale ette kandis samas kui kogu ülejäänud alomgitäis pööblit lihtlabaselt irvitas, et mitte öelda ei mõnitanud. Muidu polnud sel lennul midagi viga, tarbija seisukohalt on ju sihtkohtade diapasoon olulisem kui kasum - see muidugi RAS OV puhul enam ei kehti.

Külastasin mõni aeg tehast, millel nimeks Mars. Sinna sõites mõtlesin kui huvitav on vaadata kuidas ilmatu kuulsad globaalmaiused valmivad. Selgus aga hoopis, et nägin kuidas valmib Balti turule kassi- ja koeratoit. Ja siis nägin veel seda kuidas valmivad nimetatud vähe kvaliteetsemad produktid turgudele, kus tarbija veidi rohkem raatsib maksta. Ja sain oma kurvastuseks teada, et maiusetehas on neil hoopiski Poolamaal.

Samal õhtul käisin üle tee Ikis ja esimest korda jäin hätta kassaga - Ikis on nimelt suurepärased selvekassad kus saab ise toimetada mis aitab hoituda teinekord selles poes olevatest pahuratest kassapidajatest. Igatahes läks minu kassa katki kui olin oma deebetkaardi läbi tõmmanud - õigemini "külmus kinni" st ei liikunud ei edasi ega tagasi. Appipaluvalt pöördusin teenindaja poole, kes selles poes on reeglina viisakad ainult siis kui ma seal Leenu ja/või Liinuga käin. Sain portsu leedukeelseid küsimusi, millele ma üritasin hoopi pakkudes anda vene keelseid vastuseid, siis läks madaam tõeliselt pahuraks ja konkreetselt andis kassaaparaadile korraliku kitli. Viimane kannatas selle mehiselt välja ja jäi endale kindlaks, mispeale järgnes taas leedukeelne korraldus, millest ma sain vastuvaidlemist mitte sallival moel aru, et tuleb oma kodinad kokku korjata ja teise kassasse minna. Teine kassa toimis kuid miskipärast olid tema inglise keelsed juhised seadistatud kuulmishäirete all kannatavale inimesele - see aparaat röökis mu peale üle kõikide teiste aparaatide. Mul ei jäänud muud üle kui vabaneda sotsiofoobsest pingest kiiresti jalga lastes.

Täna on isadepäev! 29 aastat ei ole see päev mulle mitte midagi tähendanud. Aga oli kirjeldamatu kui Leenu mulle hommikul helistas ja Liinu kaudu parimad õnnesoovid edastas, millele järgnesid sarnased õnnitlused emalt ja ristipojalt. Väga, väga tore, aitähh!

Muidu on aga pühapäeva hommikuti jube raske siin voodist välja saada. Kummalisel kombel on siin saanud minust REN-TV fanaatiline vaataja, vene filmid on ikka maailma parimad. Pühapäeva hommikul tuleb legendaarne seriaal Soldatõ, millele järgneb veel mitu vähem tuntud aga sama head seriaali. Enne kui aru saad, on suur lõuna juba käes... Täna ma suutsin siiski teisi seriaale ignoreerida ja külastasin HBHi tagust metsa ning kolasin mööda Palangat veidi ringi.

Kuidas ma avaldan arvamust ja veidike pühakutepäevast ka

2010-11-14T19:05:00.001+02:00

Vaatasin oma blogi märkmeid telefonis ja on selge, et kui ma kohe mõnel teemal ei kirjuta, siis jääbki kirjutamata. Lisaks olen ma vahepeal jõudnud ära lahendada ühe ülesande, mis vahepeal tundus ületamatuna - ma oskan nüüd iPhone'st muusikat tagasi arvutisse saada! Ja tänu sellele saan klappidega arvutist muusikat kuulata, teed juua ja vaikselt kirjutada. Mu kallis abikaasa küll imestab, et kuidas ma suudan ja viitsin peale tööpäeva veel arvutis olla aga tööl pean ma taas asju ajama Delli nimelise asjandusega ja kui ma õhtul oma maci juurde pääsen, siis on see puhas rõõm. Ja pealgi ei ole pere hetke Leedumaal nii kui nii.

Käisin möödunud nädalavahetusel siuh-säuh korra Eestis, ostsin Valga Statoilist kõik nädalavahetuse lehed kaasa ja sain seeläbi jätkuvalt osa poleemikast "talentide" tagasipöördumise osas. "Ekspress" kirjutas sel teemal lausa üle kahe külje ja mul isiklikult oli väga huvitav lugeda nn tagasi mittepöörduvate talentide kohta. Olgu kohe ära öeldud, et ennast ma enam talendiks ei pea, minu talent on loomulikult juba avanenud. No mis ma oskan arvata? Eks see ole sügavalt individuaalne ja näiteks noorte puhul oleks mu meelest kuritegelik kui nad võimaluse olemasolu korral sellest loobuksid. Ma pean silma siis hariduse omandamist ja ka töökogemust. Praktilise külje pealt mõeldes tundub olevat jabur rääkida tänapäeva noorele, et tule ja aita Eesti riiki üles ehitada kui talle selle eest inimväärset töötasu ei maksta. Teame ju mis juhtus ühe härraga, kes tuli Tallinnasse kultuuri edendama ja kelle 4000 eurone netopalk ajas pool riiki hulluks. Ja ega seda abi ju de facto nii väga keegi ei oota, ma ei tea ühtegi kulakuks moondunud kommunisti kes ei arvaks endast ülivõrdes. Samas tahan siiski kinnitada, et ületades riigipiiri tundub Eesti riik olema nii ütlemata kaunis, hoolimata kell 7 hommikul bensiinijaamas tuikunud neljast ööklubinoorest ja nende tossavast-paukuvast diiselbemarist, mille parimad päevad on kahjuks jäädavalt möödas.

Rahulolev Talent kümblemas

Hääkene küll, jumal nende talentidega. Siis oli mõni aeg tagasi Maire Aunaste saade, mida ma tõsi küll ei näinud, mille treileris Raivo Järvi rääkis, et lätlased ja leedulased on meie peale väga kadedad. Omamata küll vähematki ettekujutust sellest mida lugupeetud joonistaja silmas pidas, ei ole ma vähemasti leedulaste näitel suutnud seni midagi sellist leida, mis neid Estija suunas kadedaks teeb. Isegi meie kuulsusrikas euro jätab neid üsna külmaks, rääkimata siis meie korvpallivõistkonnad. Mulle isiklikult tundub, et leedulased ei ela mitte grammigi kehvemini, pigem siis väiksemas linnas olles tunduvad nad võrreldes Tallinnaga inimestega oluliselt stoilisemad olevat - arvatavasti on see Vilniuses vähe teisiti. Mind on häirinud vaid ühe Rootsi panga uskumatu bürokraatia konto avamisel, millest ma lõpuks loobusingi teise samasuguse kasuks. Niisiis olen ma Leedus SEB klient. Muus osas on aga kõik suurepärane, eraldi tuleb muidugi esile tõsta Leedu maanteid mis on suurepärased ja aru ma ei saa miks ei või Tallinna ja Tartu vahel laiuda samasugune tee nagu Klaipedast Vilniusesse viib. Tänu oma kanapimedusele ei meeldi mulle öösiti autoga sõita aga sellel maanteel on ka öösel 130ga liikuda ühtaegu nii seadusega lubatud kui kõigiti talutav.

Tagasihoidlik akvaarium Megapolise keskuses Kaunases

Igatahes mõni aeg tagasi, oktoobrikuu lõpus, osalesin ma ühel näituse avamisel, mille korraldas Eesti aukonsul Klaipedas, kes nö päris elus on Palanga rehabilitatsioonihaigla juhataja. See haigla, kus ka näitus avati, osutus uskumatuks institutsiooniks - seal mitte ainult ei aidata inimesi jalule vaid kui see kahjuks enam võimalikuks ei osutu, siis nähakse seni vaeva kuni inimene saab endaga ise hakkama uutes tingimustes (nt ratastoolis) või siis korraldatakse ühtlasi ära ka kogu edasine paberimajandus, et inimene saaks vastavalt vajadusele hooldatud, kui ta haigemajast välja kirjutatakse, Mulle üllatuseks pidi seda haiglat kasutama ka päris palju eestlasi. Igati toimekas on see meie aukonsul.

1. novembril oli Leedumaal riigipüha - kõigi pühakute päev - mis oma olemuselt meenutas hingedepäeva. Ja lisaks ka jõululaupäeva - kuna see püha trehvas seekord emaspäevasele päevale, siis jube reede lõunast hakkasid autod linnast lahkuma. Reedeti on Leedus nimelt tööpäev kombeks kella 16 paiku ära lõpetada ja nädala sees selle eest ollakse veidi kauem tööl. Mina sõitsin nädalavahetuseks Vilniusesse, kus põhieesmärgiks oli külastada Rytase korvpallimängu ja sellest sai kirjutatud juba eespool. Samuti käisin kes teab mitme((teist)kümne) aasta järel taas Trakais. Väga kena kohakene see Trakai, kergelt meenutas isegi Nidat. Mõned pildid ka.

Pühapäevahommikune Vilnius

Leedu presidendiloss

Trakai mõis

Trakai loss

Sügishommik Trakais

Tulles tagasi selle pühakutepäeva juurde, siis valmistuma hakati selleks juba mõned nädalad varem kui kõikjale ilmusid riiulite kaupa müüki kalmuküünlad - neid oli tõepoolest kõikvõimalike kujude ja suurustega, isegi Statoilis oli täiesti arvestav valik saadaval. Meenutas see kangesti verivorstimüüki Eestis enne jõulupühi. Ja kui see päev siis käes oli, olid maanteed autosid täis, igas arvatavasti rohkem kui üks kast kalmuküünlaid ja see mis kalmistute läheduses toimus - seda ei oskagi kuidagi teisiti kirjeldada kui taas tuua analoog jõululaupäevast Raadi kalmistul. Vot selline tung ja torm oli ka väiksemate kalmistute juures. Ja ka meie kodu lähedal asuv skulptuuripark, mis enne kommunistide tulekut oli olnud surnuaed, kumas õhtuhämaruses imekaunis mahedas valguses. Hoolimata vihmast ja tuulest, mis nagu ikka Klaipedas, on lahutamatu kaaslane.

Kuidas ma käisin Leedu rahvusspordialaga tutvumas

2010-11-03T21:52:00.000+02:00

Jaa, õige, jälle on tekkinud vahe meie kirjutamistesse aga mida Sa hing teed, kui pead seda blogi siin ihuüksinda üleval pidama :-)

Tegelikult on vahepeal toimunud mõndagi toimumisväärset aga kuu algus, õigemine küll kuu lõpp, tähendab seda, et tööl on samuti veidi pikemad päevad kuni paberid kõik korda saavad. Kuna mind on õnnistatud täiesti imelise meeskonnaga, siis tegelikult on meil kõik juba enneaegselt valmis aga leedu keelne TV6 alustab kohe ülekannet Chelsea vs Spartak mängust ja see vajab vaatamist.

Kuna sporditeemad sai puudutatud, siis kirjutan lühidalt möödunud nädalavahetusel külastatud spordiüritusest. Käisin nimelt Vilniuses vaatamas VTB Ühisliiga nimelise sarja raames korvpallilahingut kus omavahel madistasid Lietuvos Rytas ja Kaasani Uniks. No Leedus on muidugi korvpall juhtiv spordiala, kohalikus ajalehes kirjutatakse isegi naiste korvpallist rohkem kui meeste jalgpallist. Mingil kummalisel põhjusel aga leedukad seda ühisliigat teab kui oluliseks ei pea ja see väljendus ka pealtvaatajate arvus: Siemens Arenast oli täidetud ehk veidi üle poole, mis teeb siis kuskil 5000 inimest. Eestis muidugi jõutakse sellise arvuni heal juhul finaalideks aga kohaliku giidi Kestutise kinnitusel pidi Arena olema alati välja müüdud kui toimuvad näiteks Euroliiga mängud.

Saabusime kohale, nagu ikka, üksjagu varem. Enam vähem kogu turvateenistus oli vist tööl esimest päeva ja seetõttu juhtus sedasi, et mingil hetkel leidsime ennast BMW klubi nimelisest loungest, kus sai küll ilma järjekorrata jooki osta ja mugavalt oodata kuid oma kohtadele saamiseks pidime üle tooliridade ronima. Selgus, et nii kõvad mehed me ikka ei olnud, et meil oleks õigus seal lounges olla. Aga viisakad inimesed ei ajanud viisakaid inimesi ka minema. Igatahes oli mängu korraldus igati tasemel ja kindlasti kodumaistele analoogidele eeskujuks - näiteks tantsutüdrukud ei esinenud mitte kordagi samades riietes ja neid oli välja aetud lausa kaks vahetust, ühes kes segasid venelasi rünnaku ajal ja teised kes siis tantsisid.

Rytase maskott

Rahvas oli lahe, müra oli korralik ja häid nostalgilisi aegu Kalevi hallis meenutavad vene keelsed hõisked nagu "sudja na mõlo" olid segatud vähe rahvusvahelisematega, nagu "f*** you referee". See viimane oli soomlane ja me olime päris veendunud, et tal oli kas venelaste suhtes ilmne sümpaatia või siis oli tal mingi põhjus nende kasuks vilistada. Muidugi aususe mõttes peab tunnistama, et venelaste välismaalased olid need kes mängu ära tegid, leedukate leegionärid meenutasid meie Kalevi omi, eriti jupats numbriga 42. Niisiis, Rytas sai kahe punktiga tappa aga suurepärase elamuse saime ikkagi. Eriti naljakas oli moment kui Rytase treeneril ei pidanud närvid enam vastu ja ta oma serbia või horvaatia keeles ütles soomlasele kõik mis ta temast arvab. Ja sai tehnilise vea ja ausalt öeldes sealt ka see kaotus tuli. Aga meelelahutus missugune, iga viimast kui litti väärt ning algas ja sai läbi täiesti kultuursel kellaajal - erinevalt näiteks sügavalt kahtlasest makimuusika kuulamise ärist ööklubides.

Karm aga tõsi - seekord olid teised paremad

Korvpalliuudiseid tuleb kindlasti veel. Novembri keskel on suur mäng Žalgiris vs Rytas - äkki saab sinna ka pileti... Aga jäägu seda madinat meenutama video ja paar pilti ka.

Kuidas me kohtasime punast kassi

2010-10-21T20:51:00.003+03:00

Möödunud nädala kohta ei oska midagi olulisemat lisada kui, et tõepoolest nägime kassi. Kassi kelle karvkattes domineeris kõige ehtsam punane värvus.

Tegelikult oli küll veel üks tragikoomiline juhtum. Nimelt on meie perekonna emal krooniline koristusmaania. Niisiis otsustas ta ühel kenal laupäeval, kui oleks võinud lihtsalt mitte midagi teha, otsida üles vajalikud instrumendid ja hakata taas koristama. Selle käigus oleks meie kallis Leenu peaaegu viga saanud, kuna meie emale kohaselt oli vaja mingi muu asjaga sahmida, siis ununes harja nimeline instrumentaarium omapead elama ja otsustas langeda maha, möödudes Leenukesest paari sentimeetri kauguselt.

Seepeale saabus päästev otsus minna Klaipeda peale jalutama ja sügist vaatama. Seda mida me seal nägime, ei hakka mitte kirjutama vaid laseme piltidel kõneleda.

Meie kodutänaval asuv monument

On ju punane kass?

Sügisannid koju!

Kuulus draamateater (hetkel remondis), mille rõdult Adolf Hitler kõnet pidanud

See ja järgmised pildid kõik skulptuuride pargist

Kuidas meil käisid külalised ja merel õnnetus juhtus

2010-10-10T19:09:00.000+03:00

Seda nädalat jäävad meenutama kaks toredat sündmust. Kumbki neist ei ole teisipäevane Vilniuse reis, sest Leenu ja Liinu suundusid oma Tallinna ja Tartu reisile. Tallinnas saime teada, et jätkuvalt on meie pere ainus ülekaaluline siinkirjutaja, Leenu tunnistati vastupidiselt meie ootustele hoopiski veidikene alakaaluliseks. Vot siis.

Neljapäeva õhtul saabusid Klaipedasse härrad Ain ja Alver, keda oli tõeliselt tore üle hulga aja näha. Neid on tegelikult alati tore näha. Jõudsime külastada HBHi ja jutustada hommikusöögi ajal, lisaks avanes mul harukordne võimalus toimetada Aini uus ja uhke luksusmudel Palangast Klaipedasse.

Neljapäeva jäi ka nähtus nimega konverentsikõne, milles osaleda oli seekord täielik nauding kuid loomulikult mitte täielik, sest alati saab ühte ja teiste paremini teha. Siiski võrreldes Tallinnaga ülimeeldiv vaheldus mida, tõsi küll, vaid üheks korraks jagus ja mis omakorda kinnitab tõsiasja, et õnn on alati minevikus -ei oska teda ju kohe ära tunda kui ta parasjagu käes on.

Laupäeva hommikul, õigemini küll öösel, toimus siis intsident praamiga, mis seilab Klaipeda ja Kieli vahel - läks teine põlema. Õnneks oli see õnnetus siiski üsna õnneliku moega, sest inimesed kannatada ei saanud ja loodetavasti suudetakse ka loodusele suurem kahju ära hoida.

Ahjaa, veel üks oluline tükike turismiinfot. Meremuuseumi delfinaarium läheb remonti, töödega loodetakse küll uueks suvehooajaks valmis saada. Delfiinid ja merilõvid sõidavad seniks Kreekamaale!

Kuidas me käisime toonekuremaal

2010-10-03T18:46:00.003+03:00

Oma tagasihoidlikul moel on taas mööda saanud nädalakene ja kahjuks tähistab saabuv nädal mõneks ajaks naispere komandeerimist Eestisse. Samas, ei ole hullu, mina ootan siia mõningaid lugupeetud härrasmehi Tallinnast.

Möödunud nädalal oli äärmiselt tore korraks Tallinnasse lennata. Üks kena, lõpuks ometi sinist värvi kandev majutusasutus, tähistas nii öelda uut algust ja seda tehti väga, väga lahedasti. Sai süüa ja juua ja väga paljude inimestega suhelda. Teisalt ei olnud ka väga viga järgmisel hommikul kell pool viis alustada teekonda lennujaama, et kaks tundi hiljem juba maanduda Vilniuses ja kella kümneks jõuda Klaipedasse. Taaskord sai tänada tarku inimesi infotehnoloogia arengu eest, Tallinna lennujaamas oli hommikul kell 5 uskumatu järjekord, mida mina kui õhtul end sisseregistreerunu ei pidanud läbi sabatama. Vilniuses selle eest inimesi praktiliselt ei olnudki ja miskipärast on mul ka tunne, et Tallinn-Vilnius-Amsterdam lennuk tegi maandumise Vilniuses ainult minu pärast. Igatahes kedagi rohkemat sealt maha ei tulnud, loodetavasti keegi ikka tuli peale.

Vilniusest Klaipedasse sõites sai läbi "Mees kes teadis ussisõnu" audioraamat - see oli väärt teos, kokku oli Tiit Sukk sisse lugenud enam kui 12 tundi teksti. Tahtsin Tallinnas oma audioraamatute varu täiendada aga Viru Keskuse Rahva Raamatus oli täiesti olematu valik selles valdkonnas. Niisiis tuleb edaspidi podcaste kõrvetada plaatidele, et pikematel reisidel oleks mida kuulata. Aga nimetatud raamatut ei oskagi kuidagi teistmoodi kirjeldada kui, et "omapärane" ja kahtlemata mingil määral ka "mõtlemapanev" ning kohati "jabur".

Selle nädala väljasõiduks valisime sihtkohana Venté nimelise koha. Asub ta Klaipedast veidi enam kui 40 kilomeetrit, alguses vaja võtta suund Šiluté peale ja siis ühest kohast keerata paremale ning sõita mööda mere äärt - paralleelselt Kura maakitsusega Kaliningradi suunas. Venté on koht kus tee saab otsa ja meri on igast küljest vastas.

Tegemist on kena kuid tagasihoidliku looduskaitsealaga, umbes midagi sellist nagu Eestis on Matsalu. Siin hoolitsetakse ja kaitstakse ennekõike Leedu rahvuslindu, milleks on valge toonekurg. Sattusime jutustama ka ühe kohaliku mammiga, kes imestas, et kuidas me küll Eestist sinna oleme saabunud, sest terve Läti on ju vahepeal. Saime ka teada, et kalu pidi lahes vähe olema aga miskipärast oli ta veendunud, et Venemaa poole peal on rohkem. Igatahes oli kena päev kuldseks muutuvas sügislooduses, see tõi soovi mõnel saabuval aastal külastada taas Puškinot - arvatavasti kannaks see külastus hoopis teistsugust alatooni kui 20 aastat tagasi, siis veel best of Russia mittemõistmises toimunud reis.

Meie traditsiooniline igapühapäevane söögikoha külastus toimus seekord Cili Kaimas nimelisse kohakesse, meie korterist paarisaja meetri kaugusel olev söögikoht - selline Leedu juurtega. Meenutab Tartus Rehepapi nimelist kohta, restoranis ajavad oma asju nii kuked, kanad kui ka kalad. See koht oli väga küüslaugurikas ja loomulikult oli muidu oivalisse kohupiimastruudlisse topitud rosinad.

Ahjaa, meil on uus koduloom. Käisime eile kohalikus Babyworldis ja ostsime Leenule koerakese. Oskad laulda, haukuda, nuuskida ja isegi mööda tuba ringi liikuda.

Kuidas Leenul käisid Klaipedas külalised

2010-09-29T11:19:00.001+03:00

Möödus mõnevõrra ebatavaline nädalavahetus siin Leedumaa läänerannikul. Nimelt käisid Leenul külas vanaemad ja koos nende saabumisega saabus imeline päikesepaisteline ilm, mis koos nende lahkumisega läks samuti minema. Keegi ei tea kuhu, sest kuuldavasti pidi ka Tallinnas ilm sant olema.

Neljapäeval kui külalised saabusid siis oli väga hea tunne näha Klaipeda bussijaama saabuvat Eurolines´i Eesti numbrimärgiga ilusat bussi, mis siis, et lätlasest bussijuhiga. Klaipedas on muideks äärmiselt kaasaegne bussijaam, väga hästi lahendatud, pool maja on bussijaam ja teine pool IKI. Mitte selline vanaaegne nagu Tallinnas või Riias ja ammugi mitte selline kastikene nagu Tartus. Ainus segadust tekitav seik on komme infotabloodel näidata saabuvaid ja väljuvaid busse mitte ajalises, vaid tähestikulises järjestuses. Bussisõit Tallinnast Klaipedasse võtab aega 10 tundi kuid see sisaldab ka veidi enam kui tunniajalist peatust Riias.

Reedel külastasid külalised vanalinna ja käisid kohalikus söögikohas rahvusroogi maitsmas. Õhtul toimus külastus ka Akropolise keskusse. Kuna mulle on niisama „poes käimine“ vastuvõetamatu, siis olin vabatahtlikult nõus ootama autos, kus Leenu oma õhtust magas. Kuulasin edasi „Mees kes teadis ussisõnu“ audioraamatut ja kui olime jõudnud Hiie õnnetu surmani, otsustas Leenu üles ärgata ja hakata kisama. Kõik isalikud oskused, mis mul olid, said mängu pandud aga mitte midagi ei lahenenud ennem kui lugupeetud ema tagasi saabus.

Laupäeval tegime väljasõidu Kura maakitsusele. Praamidega meil vedas, ostsime pileti (40 litti autole ja 8.90 neli inimest), sõitsime eelviimase autona praamile ja seitsme minuti pärast maabusime vastaskaldal. Imekena ilm oli kohale meelitanud palju rahvast, enamus pööras peale sadamat kohe Niida poole, meie läksime Smyltene suunas esialgu, et külastada delfiinide etendust. Jätsime auto bussijaama juurde aga selgus, et tohib sõita ka otse delfinaariumi ette. Kuna see vahemaa on peaaegu 2 km, siis tagasi otsustasime tulla hobukaarikus, mille juht paistis tõemeeli uskuvat, et transpordib meid ülisoodsalt 25 liti eest küsitud 60 asemel. Show aga oli vaatamist väärt, delfiinid ja merilõvid olid õpetatud igasugu trikke tegema ning nende oskused oli tõeliselt muljetavaldavad.

Pealelõunase aja veetsime Nidal, see koht meenutab küll pigem Genfi järve äärseid linnu, mitte aga tavapärast Baltimaade kuurortit. Imekaunis koht! Loodus, arhitektuur, puhtus – kõik mida ühest sellisest kohast ihkad ja ootad. Toidukohana otsustasime kohaliku Cili pitsa kasuks, see oli paras pettumus, kuna mulle toodi vale pitsa. Ma oleks sellega isegi rahul olnud kui nad ei oleks toonud mulle pitsat, mis kubises šampinjonidest – ma ei saa aru mis vajadus on kokkadel igasse toitu neid jõledaid ligaseid asju toppida. Pealegi puudub neil, minu armsa abikaasa andmetel, igasugune maitse. Kui maitset ei ole, siis milleks teda süüa?

Tagasi teel jõudsime küll täpselt praami väljumisajaks kuid sinna peale ei mahtunud. Selle eest kasutasime võimalust ja andsime ka Leenule võimaluse autorooli keerata – tundub, et talle täitsa meeldis. Loodetavasti saab ta koheselt aru autosõidu võludest ja teeb varem oma load kui mina.

Pühapäevase päeva otsusasime veeta Palangat külastades. Erinevalt meie eelmisest külaskäigust samasse linna nädal aega tagasi, oli seekord ilm päikesepaisteline ja see oli omakorda tänavatele meelitanud oluliselt rohkem inimesi. Muulil jalutajaid oli hordides, meri oli ainult peegelsiledana oluliselt igavam. Peale kohustuslike vaatamisväärsuste maabusime taas HBHis, kus elu kees täiega. Restoranis oli lausa tänavale ulatuv järjekord, meie saime küll kohale vahetult enne selle moodustumist. Naispere otsusas süüa rahvuslike lihaga täidetud kartulikotlette, mina otsustasin vanaema kotlettide kasuks ja see oli igal juhul parem valik. Naispere sõi magustoiduks kohaliku kohupiimaga napoleoni kooki, minul oli suur rõõm leida, et seekord oli tarretisevalikus kõik kolm värvi esindatud.

Külalised lahkusid Klaipedast esmaspäeva varahommikul ja viisid endaga kaasa ka ilusa ilma. Kuigi täna, peab tunnistama, paistab taas päike.

Kuidas me kohtasime muhulasi ja käisime HBHis

2010-09-18T19:14:00.004+03:00

Meie laupäeva hommik algas täna õite varakult kuna öö läbi möllas Klaipedas torm. Vihma valati alla tsisternidest ja tuul õõtsus nii kuis jaksas. Kõik viitas sellele, et tuleb tubane päev Manto tänavas, mille kõrgehetkeks kujuneb ehk kiire jooks üle tee IKIsse.

Hoolimata kesisest vihmast sättisime ennast autosse. Ma olin nädala alguses kohtunud Klaipedas tegutseva Eesti aukonsuliga, kes andis teada, et laupäeval, st täna toimub kuskil linnas mingi Baltimaade rahvalaulufestival. Kuna ma päris hästi ei saanud aru kus see koht on, siis eeldus läks seekord paika ja leidsime vanasadama vahetus läheduses kontserdipaiga kenasti üles. Kahjuks oli vihma tõttu pealtvaatajaid väga vähe aga korralik pidu toimus vaatamata külmale ja vihmale. Eestit esindas vahva ansambel Muhumaalt, me saime tuntud laule kaasa laulda ja Leenu pidi üle elama kolm ilmakärgatust, mida tõid esile kahuripaugud iga Baltimaa auks. Pärast muhulaste esinemist käisime neid toreda kontserdi eest tänamas, tänasime ka härra aukonsulit, kes lubas meile ka edaspidi saata teateid eestlaste toimetamisest siinkandis. Ja siis läksime lõunale.

Nagu meie GPSile kohane, juhatas ta meid soovitud kohta kes teab mis imelike teid pidi, muuhulgas saime tutvuda näiteks Kretinga linnakesega, kuigi otsitud koht ise oli Palangast vaid 3 km kaugusel. Ju siis oli see teekene mõnisada meetrit lühem. Arvatavasti on kõik Palangat külastanud eestlased ka külastanud HBH Juozo Alus nimelist vahvat meelelahutuskeskust. Meenutab nagu veidikene lätlaste Lidot aga tegelikult ei meenuta ka, on palju ägedam. Tegemist on suure maa-alaga, kus seikluspark, igasugu palliväljakud, lastele atraktsioonid, mets kus naljakad skulptuurid, lisaks palju muud. Kogu asja peamine eesmärk on siiski kahel korrusel laiuv restoran-söögikoht, kus pakutakse kohalike koduseid toite aga need ei ole õnneks sellised töölissöökla-kodused vaid tõepoolest maitsvad. Lisaks tehakse siin oma õllekest, mida serveeriti väga lahedates anumates.

Kui Palangas läks ilm juba üsna ilusaks, siis Klaipedas oli siia tagasi saabudes sama jama, mis ära minnes. Sajab vihma ja on hirmus tuuline. Aga eks selline üks sügis peabki vist olema...

Pere jälle koos!

2010-09-16T10:10:00.001+03:00

14. September, minu kalli kadunud vaneaema sünnipäev, osutus päevaks kui Annaleen võttis ette esimese lennureisi, olles täpselt viis kuud ja kuus päeva vana. Lapsevanemana saad aru milline põlvkondade vaheline areng on toimunud, mina sain esimest korda lennukiga sõita umbes 10 aastaselt ja selleks ei olnud mitte Fokker vaid teada tuntud AN2. Kahjuks Palanga lennuväljale maandub ainult überkallis AirBaltic, seepärast kohtusime kõik Vilniuses mis tähendas mulle kaks korda kolm ja pool tundi autosõitu Klaipedast Vilniusse ja tagasi. Õnneks on teed, erinevalt Eestist, Leedumaal suurepärased.

Eile käisime esimest korda poes, tutvusime lõputu Maximaga, kus palju asju sees aga mitte sugugi nii palju asju ei leia, mida tahaks osta ka. Muus osas on aga Akropolise keskus vahva, käisime jaapani restoranis sushit söömas ja nii sama ringi uudistamas. Olin Evelyni hoiatanud, et teenindusega ei pruugi Leedumaal olla lood kõige paremad, seda eriti kauplustes kuid seekord saime väga hea teeninduse osaliseks nii restoranis kui ka apteegis. Evelyn käis küll päeval korra poes meie maja kõrval asuvas IKIs (üks toidupoodide kette), selles on moodsad iseteeninduslikud kassad, kuhu mina ei ole julenud veel minna, et mitte välja paista nagu varsa aruga hiiglane. Evelyn aga teenindajaga kassasid ei näinud ja tundis end pärast veerandtunnist maksmist üsna toimetulevana. Vaid kummaline tundus, et paari asja ostmise järel tundus minevat pea 50 litti. Tagasi sai vaid sente. Siis aga koputas lahke müüjatädi õrnalt õlale ja näitas, kust saab paberrahad. Oh seda järgmise üllatust, kui oleks suurema summa raha kassast endale saanud.

Vabandust, vabandust...

2010-09-08T11:41:00.000+03:00

Me ei anna enam mitte ühtegi lubadust seoses blogipidamisega kuna me ei saa sellega enam ilmselgelt hakkama. Kuna me kirjutame seda ennekõike endale, siis ei ole ka tegelikult suurt vahet missuguse sagedusega siia need sissekanded lisanduvad.

Vahepeal on nii palju juhtunud, et seda kõike ei jõua me vist kunagi tagant järele siia kirjutada. Viimati kirjutasime vahetult enne suve algust, nüüd on käes peaaegu sügis. Peaaegu sellepärast, et astroloogilise sügiseni on veel veidi aega ja ka seepärast, et meie pere on hetkel poolitatud Tallinna ja Klaipeda vahel. Kui Tallinnast tulevad üldiselt sügisesed uudised, siis siin Klaipedas on ilma igal juhul suurepärane, päeval tuleb ära oma paarkümmend soojakraadi.

Igatahes, sellest kõigest mis vahepeal möödunud, üritame jõudumööda kirjutada ja loodetavasti saavad edasised põnevad juhtumid siia õigeaegselt kirja.

Leenu esimene kirikuskäik...

2010-06-20T21:42:00.000+03:00

... ei toimunud mitte meie "kodukirikusse" vaid kahe torniga Kaarli kirkusse. Põhjuseks ühe tulevase ristiema leeripüha! Meile oli naaberkoguduse külastamine kenaks vahelduseks, Köleri maalitud altarimaalis on ikka midagi väga, väga erilist. Leenule kirikus täitsa meeldis, pidas pooleteisetunnise jumalateenistuse vapralt vastu. Lapse vanemad, kerge kiiksuga nagu nad on, ei jõudnud aga õigel ajal armulauale ja ka ristiema Riina õnnitlemise oleksid peaaegu maha maganud. Siiski lõpp hea, kõik hea. Annaleen sai kirikus tuttavaks ka ühe toreda prouaga, kes leidis, et ta on oma ea kohta päris suurekene ja manitses last siiski soojemalt riietuma kui meil seda tavaks on teha. Pärast selgus, et tädi elab kuskil siin meie naabruses, nägime teda trollipeatuses.

Olles veidi puhanud vaimsest hommikupoolikust, oli aeg minna jalutama. Valisime seekord Kadrioru - meie vaieldamatult lemmiku linnaosa. Kadriorus võiks veeta tunde ja paar tundi me olime seal ka sel korral. Alguses Leenu veidi jorutas aga siis hakkas tallegi meeldima, mõne aja pärast vajus ta kossaki unne ja kogu aja, mis ta magas, said õnnelikud lapsevanemad ära kasutada jalutamisele....

Leenu esimene rabamatk

2010-06-19T21:41:00.001+03:00

Käesolev postitus meie blogisse kannab järjekorranumbrit sada! Päris palju huvitavat ja toredat on selle aja jooksul juhtunud. Meie viimase aja blogipidamine on kõike muud kui järjepidav olnud aga selleks mõjuvamat põhjust ei ole ka võimalik leida. Igatahes on ka vahepeal aset leidnud naljakaid ja põnevaid juhtumeid ning võimalik, et osa sellest kanname üle ka siia tagant järele.

See nädalavahetus tõi Leenule taas palju uut ja loodetavasti ka põnevat. Vähemasti meil Liinuga oli tore ja vahva - ehk kandub see ka Leenule üle! Laupäeva hommikul säras Tallinnas imekena päike ja patt on selliseid päevi pealinnas mööda saata. Otsustasime, et viime Leenu matkama ja näitame talle raba. Kui juba raba, siis ikka päris raba ja nii me suuna Soomaale võtsime peale hommikueinet Statoili parklas. Alguses oli mõte, et käime mitu rada läbi aga seda me võisime ise mõelda, sest lapsega liikumine on siiski midagi muud. Esimesel Soomaa rajal me olime käinud, seega võtsime teise, Ingatsi matkaraja. Mis alguses tundus olevat hea otsus, siis kohutav otsus ja siis jälle osutus heaks otsuseks. Autost väljudes võtsid meid vastu sellised koletuslikud hiidputukad kuid tundus, et rohkem kui meie, pakkus neile huvi meie auto. Matkarada algas kõige kehvemas metsas, lehismetsas - tänavune sääseaasta oli seal täiuslikult esindatud. Neli lauda, mis moodustasid laudraja olid millimeetri pealt välja arvestatud nii, et käru mahtus ära kuid rallitada loomulikult ei võimaldanud. Mõne aja pärast sattusime silmitsi trepiga, kust üles saamine oli päris keeruline kuid vaev tasus end ära - siit sai alguse raba, hingematvalt kauni loodusega. Jõudnud rabajärvekeseni otsustasime, et oleme välja teeninud puhkuse ja jäimegi sinna laagrisse. Panime Leenu laukaäärele magama, ise tegime pilte, käisime ujumas ja võtsime värske õhu vanne. Kummaline, et sellises kohas ei käinud tunni aja jooksul mitte ühtegi inimest!

Siis äkki hakkas selgest taevast vihma sadama ja olime sunnitud laagri kokku pakkima. Läbi vihma jõudsime auto juurde ja kummalises kombel tulid nüüd alles esimesed inimesed vastu. Leenule lõppes matk siiski mitme sääsehammustusega. Statoilist oli meil ostetud kaasa ka paar pudelit smuutit, mida nüüd mõtlesime tarvitada. Üks neist kadus ära ja jäigi kadunuks kuni autoga sõitma hakkasime ja see auto katuselt alla kukkus...

Pärnus olid laupäeval liiklusummikud ja põhjustasid selle ennekõike koolide lõpukatused, mis tundusid toimuvat kõik ühel ajal. Seetõttu jäi meil ka mõnes korralikus söögikohas käimata selle asemel einestasime PortArtutist kaasa ostetud kraami autos... Igatahes sai laupäev mööda saadetud meeleolukalt ja ka meie poolt palju õnne Rootsi kuningatütar Victoriale abiellumise puhul!!

Mis peab tulema, see ka tuleb!

2010-05-29T16:40:00.001+03:00

Winds of Change

Kuidas ma olen isapuhkusel

2010-04-16T00:47:00.000+03:00

Oleme juba päris mitu päeva kodus olnud ja iseenesestki mõista pole see enam see sama olemine ei meie, ega ka Luule-Wonka jaoks. Viimane elab nagu Tallinna kodanik NATO välisministrite kohtumise ajal - ainus erand seisneb selles, et kodanik saab kaelakaardi alusel siiski liikuda ja piirang ise kestab vähem kui nädala, samas kui Luule muutunud olukord ei kanna mingitki kuupäeva märget.

Igatahes tahame me tänada kogu meditsiinilist personali, kes meile abiks olid ja seda nii Viimsis kui Pelgulinnas. On hämmastav, et leidub inimesi, kes tõemeeli viitavad vähesele rahale ja oskavad seda säästa arstide, õpetajate ja päästeametnike arvelt. Andku Jumal Teile jätkuvalt jõudu ja tervist ja kaitsegu ta teid arulagedate poliitiliste otsuste eest!

Samas ei saa ma mitte jätta tervitamata toitlustuskorporatsiooni Eesti Eine - nii koleda väljanägemisega ja nõnda maitsetut toitu päevast päeva kokku keeta on omamoodi oskus. Ma saan täiesti aru Ida-Tallinna Keskhaiglast, mis otsustas perepalatites pakkuda võimalust toitu tellida Reval Hotell Olümpia restoranist Senso. Nimetatud restoranis on muideks saadaval ka uus kevadine menüü ja loomulikult pakutakse terve aasta vältel kuulsamaid palu hotelli 30 aastasest ajaloost.

Poleks iial uskunud, et kunagi puutun kokku sellise nähtusega nagu isapuhkus kuid oma konservatiivset eluvaadet allasurudes otsustasin siiski, et kaks päeva ma seda privileegi kasutan. Õnneks selle eest enam ei maksta, muidu oleks ikkagi piinlik riigi ja maksumaksja ees. Isana kodus olla on aga hoopis midagi muud kui lihtsa hotelliametnikuna - kõik päevad on olnud äärmiselt toimekad ja nuhtlust nimega televiisor sattusime üle mitme aja vaatama alles täna. Mingil arusaamatul põhjusel perepalatites telereid ei ole. Täna saime muu hulgas hakkama Annaleenu voodi kokkupanemisega ja selleks ei kulunud kahte pudelit õlut, nagu esimese korruse naabrimees oli ennustanud.

Käisime ka jalutamas. Lisaks üleüldisele õnnetundele on ikka võrratu, et seda neetud lund enam ei ole. Päevasel ajal siin Kännu kandis ringi tiirutades vaatlesime eramajade aedades tärganud kevadlilli - suurepärane aastaaeg!

Lõpetuseks tuleb taaskord kiita Raivo Suvistet - tema produtseeritud telesaated on need mida me vaatame ja kui üks prime time drama välja arvata, siis oleme ülejäänutele lausa fännid. Parimatest parim on Kättemaksukontor - kindlasti läbi aegade parim siinkandis vändatud seriaal. Mitte ei saa aru miks nende konkurent kunagi millegi ligilähedasegagi hakkama ei saa?

No nii, siin ta nüüd on...

2010-04-09T08:21:00.004+03:00

Annaleen Ojaperv!

07.04.2010

Lumi sulab - lõpuks ometi!

2010-04-05T13:22:00.002+03:00

Kaks päeva enne Annaleenu sündi käisime looduses. Külastasime antud nädalavahetuse massiturismi sihtkohta, Tuhala nõiakaevu, mis parasjagu oli keema läinud. Uskumuse kohaselt juhtub see kuinõiad kaevus vihtlevad, teine teooria arvatavasti räägib lõpuks ometi ära sulava lume kasuks, mis ohtralt vett tekitab.

See talv oli uskumatult piinarikas. Enne jõulusid mahasadanud lumi oli ju iseenesest meeldiv - nõnda valgeid jõule ja aastavahetust ei suuda meenutada. Samas, nagu ma olen enda peal korduvalt mõistnud, ei ole liialdamine kunagi hea. Isegi kui kevad kalendri järgi käes, sadas seda valget ollust alla. Terve Tallinn oli üks suur lumehang. Suurtes ja olulisimat ootust arvestades oli see kliima veidikene tüütu.

Nüüd pole muud, kui oodata sooja suve, mis tuleb kahtlemata sama eriline kui see kevade. Jalutuskäigud rohelusse ehk golfimängud vist nii pea veel ei alga, kui vaadata olukorda Suuresta Golfiklubi teisel ja kolmandal rajal.

Uus juhtimisraamat ilmumas Robin Sharmalt

2010-03-25T09:08:00.000+02:00

Ma pole suurem asi raamatuarvustaja, seda enam raamatu osas, mis pole isegi mitte ilmunud. Aga mul on väga hea eelaimdus, et lõputule juhtimiskirjandusele riiulile saab 6. aprillil tekkima uus hitt - Robin Sharma "The Leader Who Had No Title". Tema tuntuim kirjutis on arvatavasti triloogia mungast, kes müüs maha oma ferrari. Robin Sharma ja Tom Peters on kaks nö guru (elik motiveerivat kõnelejat) kellesse ma ka usun - vähemasti mulle endale meeldib arvata samamoodi.

Selles raamatus pole arvatavasti taaskord mitte midagi uut, nagu ikka, tehakse suurt raha ära unustatud vanade tõdede ülekordamisega. Et kui tahad maailma muuta, siis pead ise olemagi see muutus. Ja et liidriks olemine (inglise keeles sõna leader) ei kaasne ainult tüütu kohustusena neile, kes kannavad mingit sarnast tiitlit vaid peitub igas inimeses. Et vahet ei ole kes sa oled, oma tööd saad ikka hästi teha. Ja kui ei saa hästi teha, miks siis üldse teha? Alati on võimalik olla ka unustamatu reisisaatja. Eks raamatust saab täpsemalt lugeda, siin ka väike promo härra Sharmalt eneselt.

Veidi koomiline aga kultuurne pühapäev

2010-03-24T15:18:00.001+02:00

Kirjutaks paari lausega kuidas inimene ei suuda kontrollida ennast ka kõige uskumatumates olukordades – sellistes, kus tundub olevat enesekontroll enam kui iseenesest mõistetav.

Me käisime möödunud pühapäeval kirikus. Mitte, et oleksime tõsiusklikud aga aeg ajalt seal käies tekib hinge selline hea tunne. Nii ka seekord. Õpetaja Jaan oli leerilastega laagris kuid Eve ja Arne viisid teenistuse kaunilt läbi, lisaks laulsid Washingtoni ülikooli noored. Kõik sujus hästi nagu alati, selle hetkeni kui hakati armulauda jagama. Me olime Liinuga viimaste seas ja ruumi tundus jaguvat kuid minu ja teise sama rammusa härrasemehe vahele pressis end üks daam. Kui õpetaja Arne oli jõudnud leivaga daamini, teatas viimane, et tema tahab palvetada. Võta nüüd kinni kas põhjuseks oli pressitus kahe suuremat sorti mehe vahele või miski muu aga kõnealune olukord tekitas õpetajas naljakalt nõutust ja küsimuse „Mismoodi?“. Et proua ei osanud midagi kosta ja armulaualisi oli palju ja kuna Arne on tunnustatud teoloog, siis loomulikult ei olnud tal asjakohase salmi vormimisega liigseid raskusi. Küll aga olid suured raskused minul, ma lihtsalt ei suutnud altaris naeru tagasi hoida. Liinu turtsus samuti kaasa, see ajas olukorra täiesti kontrollimatuks ja teenistuse lõpp möödus minu jaoks kiriku eeskojas. Uskumatult piinlik ja natuke naljakas ikka ka.

Peale teenistust läksime naabermajja vaatama suurepärast näitust „Kölerist Subbini. 150 aastat eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”. Väljas oli 85 teost, autoriteks teiste hulgas sellised suurkujud nagu Johann Köler, Amandus Adamson, Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Adamson-Eric jpt. Ärimehe ja kunstimetseeni Enn Kunila eesti maaliklassikale keskendunud kogu kuulub Eesti parimate hulka ja meie läksime sinna ennekõike vaatama minu juba keskkoolis lemmikkunstnikuks saanud Kölerit. Näitusel väljas olnud „Itaalia maastik“ osteti (arvatavasti siis hr Kunila poolt) viimasel oksjonil ära 1.3 miljoni krooni eest. Köleris lihtsalt on midagi erilist, see väike maal paistis teiste taieste seast silma nagu Mona Lisa Louvre’s.

Oma kultuurse pühapäeva lõpetasime Saiakangi kohvikus, mis on viimane enam-vähem säilinud mulle olulistest kohvikutest Tallinnas. Tegelikult neid olulisi rohkem ei olegi, lisaks on veel ammukadunud Vigri ja Gnoom (milledest vähemasti esimese asemele on tekitatud järjekord pubi – kes küll leiutas nii jubeda kulinaariažanri?). Igatahes on Saiakang alles kuigi ta lõhnab nüüd hoopis teistmoodi ja alumiinimumaluselt jäätist ei müüda. Menüü oli selline säästukavariant – mitte halb, aga mulle ei meeldi tehistoodang (nt e-vahukoor), kohv ja teevalik selle eest suurepärased nagu ka väga, väga toredad teenindajad.

We are in YouTube!

2010-03-11T14:16:00.001+02:00

Suureks üllatuseks avastasime, et oleme esindatud lausa ühtede peaosalistena ühes slaidishows YouTube avarustes...

Head uut aastat!

2010-01-01T17:28:00.000+02:00

Ilmus selle aasta oodatuim raamat

2009-12-01T20:30:00.004+02:00

Kuidagi on jälle käes olukord, mil mitte ei saa mööda minna ühest eile hotellis aset leidnud sündmusest. Nimelt leidis meil aset Urmas Oti mälestusraamatu "Best Of" esimese köite esitlus. Loomulikult ei kavatse ma siin mitte sõnagi kirjutada esitlusel toimunust, kuid samas ei saa jätta ka lühendatult ümber kopeerimast kirjastuse SE&JS kodulehel olevat teksti. Minul isiklikult on väga, väga hea meel, et Eesti ainukese superstaari mälestuseks anti välja raamat, mida poest ostes mõistad, et see on selle mälestuse vääriline.

Raamat toob teieni karismaatilise Urmas Oti ja tema unustamatud intervjuud väljavalitud persoonidega. Urmas Oti enda pikad avameelsed pihtimused raamatus ahvatlevad lugema. Raamatu koostamisel on kasutatud Urmas Oti raamatuid „Playback” (1994) ja „Carte blanche” (1995), samuti ka tekste Urmas Oti autorluses ETV-s valminud saadetest „Carte blanche” a. 1995–1998 ja aastavahetussaadetest „Urmas Ott ja teised. Vol. I–V” (1991–1995).

Kokku ilmub 37 intervjuud, sh. Urmas Oti autoriintervjuud selliste armastatud persoonidega, nagu Lennart Meri, Neeme Järvi, Käbi Laretei, Jaan Kross, Salme Reek, Helmi Puur, Toomas Sulling, Heli Lääts, Eino Baskin, Helgi Sallo, Gidon Kremer, Mihhail Gorbatšov, Vladimir Spivakov, Oleg Jankovski, Innokenti Smoktunovski, Alissa Freindlihh, Lech Wałęsa, Viivi Luik, Debora Vaarandi, Lia Laats, Mati Nuude, Paul Saagpakk jt.

Lisaks kahele eraldi fotopoognale on raamatus unikaalsed kaadrid Oti telesaadetest.

Raamatu koostajad Sirje Endre, Hedi Rosma, Rein Seppius, Tarmo Tilsen. 1072 lk. Raamatu teine osa ilmub 2010. a. novembris ja sisaldab Urmas Oti autoriintervjuusid a-st 2000 kuni 2005.

Veel mõned filmisoovitused

2009-11-28T18:55:00.001+02:00

Et see blogikene täitsa vaikne ei oleks, nagu mõneks ajaks lubatud, teeme siia ühe väikese sissekande ja tutvustame hiljuti vaadatud erinevaid filme. Kinodesse ei ole me jõudnud, küll aga kaenud erinevaid dvdsid. Kõik filmid on heatahtlikud, esimene siiski veidi tõsisem ja õpetlikum, teine veidi vähem ja kolmas on selline easy-watching, mis tuju heaks tõstab ja kerget nostalgiat tekitab. Need filmid on "Viimaste soovide nimekiri" (The Bucket List), "Ettekandja" (Waitress) ja "Rokkivad piraadid" (The Boat That Rocked).

Money or Your Life?

2009-09-29T07:40:00.000+03:00

Me pole siia taaas päris pikalt kirjutanud ja arvatavasti ei kirjuta ka milleks on omad põhjused - kunagi ehk kirjutame nendest pikemalt kui tekib vastav soov ja kui ei teki, siis jääb nii nagu on :-)

Küll aga tuleb öelda suur aitähh Eesti ühele parimale personalijuhile ja muidu äärmiselt toredale inimesele, Airile, kes otsustas, et ühe tagasihoidliku raamatu laenutamise eest tuleks vastu tuua terve DVD täis väärtfilme. Seoses erinevate asjaoludega, mis alates septembri keskpaigast hulganisti aega on röövinud, lükkasime me nende filmide vaatamist edasi kuni möödunud nädalavahetuseni, mil valisime menüüst esimese ja see valik oli enam kui suurepärane. Arvatavasti kõik kes on näinud filmi A Good Year teavad millest ma räägin ja need kes ei ole seda näinud, no mis ma oskan kosta, siis tuleb seda vaadata! Omamoodi nagu Love Actually kuid oluliselt vähem roosamannat.

Huvitav, kas see on kõikide neljakümne ringis inimestega niimoodi, et tekib küsimus: what is it going to be, money or your life? Et kas tõesti kiputakse eelistama teist valikut? Elus pole ma mõistnud inimesi, kes koguvad ja säästavad ja paigutavad ja ehitavad maju ja ostavad piinlikult kalleid autosid, kuid samas on va krabiseval siiski ka puhtpraktiline väärtus - annab võimaluse maailma näha, mis on arvatavasti tänapäeval elamise üks suurimaid privileege.

Võib olla paar aastakest veel, siis tuleks igal juhul juba elu valida. Ettevalmistusi aga tuleks teha juba täna!

"Aeg armastada" Birgitta festivali avamine

2009-08-16T20:06:00.008+03:00

"Aega ei ole. Aeg on raha! Mul pole aega. Aeg läbi. Mul aega küll. Nüüd on minu aeg. ..." - kelle jaoks on meil täna aega?!

Mare Tomingas on Tauno Aintsi ja Leelo Tungla teose kokku võtnud: "Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Praeguses depressiivses maailmas ei ole meil aega märgata teist inimest, öelda, et ta on tähtis, on kallis." Usun, et kontserdil käinu võib vähemalt sellel õhtul tunda, et hingas koos armastusega ja võttis koos kallite inimestega aja maha.

Ilusas ja tõeliselt haaravas etenduses osales 90 meest ja üks habras naine. Meeste hääl, paljude meeste võimas hääl ei lasknud esimesel viieteistkümnel minutil vaadata ei eesistuva blondi kaunitari paljast selga ega kuulata fotograafi klõpsuvat aparaati- muusika haaras täielikult. Üha enam meeldivad mulle lood, kus on kasutatud muusikale lisaks tantsu ja video võimalusi - annavad hea terviku ja Mare Tominga lavastus on taaskord kena elamuse andnud.

Aitäh Merikesele, kes oli valmis kärmelt etendusele vurama!

Kaido pidi küll seekord toituma minu emotsioonidest, kuid usun, ta järgmisel aastal otsustab suve ainsa pehmete toolidega vabaõhuetenduse kasuks :)

The New Gold Standard

2009-08-14T10:55:00.005+03:00

Eile juhtus omamoodi ime. Nimelt sain hakkama ühe juhtimisraamatu läbilugemisega. Kuna ma mingi aeg lugesin neid päris palju, siis nüüd hakkavad sellised targutavad teosed veidi vastu. Õnneks kõnealune teos on puhtalt hotellimajandusest, mitte mittemidagiütlevast üldjuhtimisest.

Piinlikust tekitab aga asjaolu, et kõnealuse raamatu lugemine võttis vahelduva eduga aega rohkem kui neli kuud. Ostsin ma selle raamatu märtsi lõpus Singapurist ja eile jõudsin viimase peatükini. Raamatu suur miinus on see, et seda on kirjutatud kui juhtimisraamatut elik teda on üsna igav lugeda - arvatavasti seda enam hospitality välistel inimestel. Teisalt aga on see kindlasti kohustuslik lugemine, sest on siiski tore ärritada ennast visiooniga, mida siinsel laiuskraadil minu eluajal kindlasti ei realiseeru. Aga võtta siiski eeskujuks, mille poole püüelda.

Brünost, autopededest, teenindusest, ühistutegevusest ja Haapsalust

2009-08-05T09:01:00.005+03:00

Mõned nädalad liiguvad väga heas tempos ja üks üsna hea näide sellest oli eelmine nädal. Sellesse jagus päris palju huvitavat tööd, meelelahutust, rahulikkust ja võib olla veel midagi. Jätame nädalasisese elu vahele ja keskendume puhkepäevadele.

Drill Sergeant 1: Oh my gosh! You gotta be out of your mind.
Drill Sergeant 2: What kind of belt is that, candidate?
Brüno: D&G.
Drill Sergeant: What is D&G?
Brüno: Dolce & Gabbana, hello!
Both Drill Sergeants: Hello?!

Reedel pidi Liinu olema Pärnus aga mingil põhjusel ei saanud sellest reisist asja ja nii otsustasime õhtul sooritada kinokülastuse – vaatasime Brünot. Meil olid väikesed kõhklused kuna Borati naljad ei jõudnud meile vist väga hästi kohale kuid Brüno ületas kõik kahtlused. See on suurepärane film, vahepeal läheb ehk veidi kreisiks kätte, aga peegeldab hulluks ja metsapoole viltu vajunud maailma imeliselt hästi ja täpselt.

Meil oli siin eelmine nädal üks aktiivne kommentaator, kes kõneles meile kui normaalne on pühas paigas lõngustel ruladega sõita. Tema õnneks saame ühtlasi teada anda, et Tallinn on jätkuvalt suurlinn kus mille-iganes-paljusus jätkuvalt olemas ja esindatud. Nii sattusime enne kinno minekut mingite Ford Mustang Brünodega koos ühele ristmikule, kelle Mustangitel küll vist mingi viga küljes oli. Nimelt ei saanud nad kohe kohapealt minema vaid lasid ennem hunniku tossu tänavale. Hello autopeded, tossutage kuskil heinamaal, mitte ärge mürgitage ausaid ristiinimesi oma sügavnapaka hobiga!

Laupäeva hommikupoolik oli linnas üsna rahulik. Esimene mõte oli minna Rotermanni turule kuid selgus, et kell 8:30 see ettevõtlusvorm veel ei toiminud. Oli küll paar lahvka moodi lauda väljakule välja aetud kuid neist vaid kahe taga sättisid müüjad alles oma kaupa välja. Et meil polnud aega oodata, siis valisime kindlama suuna Viru keskusele, mis vaid poole tunni möödudes, erinevalt turust, oma tööpäeva alustas.

Sooritasime ühe ostu, mille nimelt, see ei oma hetkel tähtsust kuid teel turult keskusesse saime päris hea teenindusfoto turistide meelitamiseks ja toitlustamiseks üles seatud vorstikioskist. Loodetavasti meid väisavad turistid oskavad hinnata säärast ja omanikud-kioskirentnikud on kasumiga rahul.

Samal ajal hakkasid Heina tänaval talgud. Et mulle isiklikult on ääretult vastukarva kõikvõimalikud kolimised ja remontimised, siis palkasime kaks töömeest, kes esindaksid meie ühikut korteriühistust. Nagu hiljem selgus, poleks neid mehi olnud, poleks ka talguid eriti toimunud. Sellest hoolimata oli rõõm suur ühistegevusest.

Samal ajal tegelesin mina Kolgakülas kepikõnniga – nö testisin homset maratonirada ja olin üdini õnnelik, et jätkus mõistust hoiduda ennast sinna kirjapanemast. Kümme kilomeetrit oli mulle kopka pealt sobiv koormus. Rada oli päris hea, kuigi vahepeal läks mu meelest liigselt võsa sisse, samas ilus männimets kasutada. Kuid siiski peab meeles pidama, et tegemist oli maratonirajaga ja siis on vaheldus äärmiselt tähtis, sest ühesugusel maastikul nelikümmend kaks kilomeetrit kõndida võib olla paras piin.

Pühapäeva esimene pool oli perekondliku mälestuspäeva päralt ja nädalalõpu lõpetasime Haapsalus Jaan Tätte laulude õhtul. Oli väga positiivne üllatus, et äkitsi oli Haapsalu ellu ärganud. Mulle tundus Haapsalu alati üks enim väljasurnud kohti Eestis aga nüüd kihas elu igal tänavanurgal ja piiskopilinnuse ees oli raskem leida vaba parkimiskohta kui Ida Tallinna keskhaigla juures.

Kontsert õigustas oma sisult kõiki ootusi ja vormiltki ei olnud midagi ette heita. Kui siis ainult seda, et jätkuvalt eelistaks siseruumi üritusi, sest seal on oluliselt mugavamad istumisvõimalused. Aga sellest hoolimata oli väga, väga hea kontsert.

Kuidas me sattusime friigikinno

2009-07-28T08:34:00.002+03:00

Me käisime eile kinos. Sõpruse kinos. Selles ei oleks iseenesest mitte midagi erilist kui välja arvata see, et oli väga kummaline kinoõhtu. Kohe algusest saadik.

Kuna tavaliselt on siinkirjutajal igale poole kiire ja Liinul aega küllalt, siis suure üllatusena oli viimane valmis kodunt lahkuma juba tund aega enne ürituse algust. Saanud probleemideta kohale ostsime piletid ja tegime umbes kolm ringi ümber lähedalasuvate kvartalite ja silmitsesime kinofirma omaniku eksklusiivset Mercedest, mis oli pargitud igasuguste parkimisreeglite vastu.

Kinno tagasi jõudes oli üllatus suur – ukse taga lookles järjekord. Tuli välja, et tegemist oli mingi friigifilmi festivali filmiga ja nii oligi sabas karvaseid ja sulelisi. Iseenesest väga lahe. Terve kino müüdi enam-vähem välja ja kinopidaja üritas ka kassat maksimeerida, mille tulemusena algas seanss tsirka pool tundi hiljem. Aga selle eest õnneks ilma ringvaateta.

Film oli ühteaegu sürr ja koomiline, Euroopa filmile kohaselt oli üritatud palju kunsti teha. Samas oli ta kogu aeg selline kiiksuga ja ei lasknud igavusel peale tulla. See päikeseline, helge meeleoluga armastusfilm tõi Roy Anderssoni aastal 1970 uue paljulubava nimena Rootsi filmitegijate hulka. Roy Andersson aastal 1970 on elu- ja looduslähedane. Kahe noore armastuslugu on justkui maha kirjutatud iga vaataja enda elust (või unistustest) ning külmade sinakashallide toonide, pahaendelise, kõue-eelse taeva ning karikatuursete tegelaskujude asemel näeme päikesepaistest küllastunud õhtuid, päevi ja pärastlõunaid, mis on taustaks kahe 14-15-aastase noore esimesele armastusloole. Kas seetõttu, et filmivõtted toimusid 1969 aasta suvel, mis oli erakordselt kuiv, või tänu lihtsatele, kuid meeldejäävatele misanstseenidele ning üliheale näitlejavalikule, õnnestus Anderssonil kinolinale luua tõsiseltvõetav ja kaunis maailm, millega iga vaataja võib hõlpsasti suhestuda. „Üks armastuslugu“ on ilus, lõputa lugu kahe noore kohtumisest mugava, väikekodanlikult igava heaoluühiskonna taustal. Vaadates „Ühte armastuslugu“ ligi 40 aastat pärast selle valmimist majanduskriisis olevas Eestis, ei saa jätta tähele panemata, kuivõrd sarnaneb filmis kujutatu siinse paari aasta taguse reaalsusega, kus majanduslik edu kaalus üles pehmemad, inimesekesksed väärtused. Tüdruku poolt talle külla tulnud poisile pakutud vorstivõileivad ja limonaad kannab aga hõrku nostalgiamekki.

Läbi öise linna tagasijalutades ei saa jätta veidi jorisemata. Vaatlesime lähedalt meie uut Vabadussõja võidusammast ja see on ikka väga, väga ilus. Küll aga, kallid lapsevanemad, kes te praktiseerite vabakasvatust, äkki teete erandi ja veidigi harite oma debiilikut, kes leiab, et ristiümbrus on hea koht rulaga sõitmiseks?

Nelijärvelt Nelijärvele ehk mis on vahepeal toimu

2009-07-27T15:08:00.005+03:00

Tegelikult on juhtunud nii mõndagi, neist suurimad ja tähelepanuväärseimad on vihmauputuses külastatud Rein Rannapi kantaadikontsert, peaaegu inimtühjas Kosmose kinos vaadatud Jääaeg 3, suurepärane onu Ennu sünnipäev ja tagasipöördumine kepikõnniradadele (või siis mustikakorjamine, kuidas kellele).

Peaasjalikult ei ole me aga pikka aega siia kirjutanud, kuna sõitsime ligi kaheks nädalaks „maale puhkama“. Et meil oma taluhoonet või suvilakompleksi ei ole, siis rentisime hea sõbra Aini pereärist ühe neljandiku palkmajast nende Nelijärve puhkekülas. Liinu viibiski valdava osa ajast seal, mina sõitsin hommikul tööle, siis käisin kassi söötmas (kui seda just ämm ei olnud teinud) ja õhtul Nelikale tagasi. Palkmajaelu oli äärmiselt tore, ilmad sattusid seesugused ja naasugused, nagu nad sellel suvel on ikka olnud. Päris palju sai käidud metsas kondamas, Nelika metsade häda on aga parmu-, sääse- ja käebsekolooniad, mis kummalisel kombel kõik just mind ründasid. Erise tunnustuse saab Nelijärve õlletoas serveeritud hommikusöögi puder ja üks noor

te tüdrukute vahetus, kes oskas teha imelised pannkoogid ja maahärra roa. Teistel vahetustel see nii hästi välja enam ei tulnud aga oluline on ju esimene mulje. Niisiis, selline oli meie suvituspuhkus.

Tagasi linnas otsustasime sukelduda kultuuriellu. Igasuguste kahtlaste suvetuuride seast valisime välja Rein Rannapi kantaadituuri „Ilus maa“. Kantaadid olid tõeliselt ilusad aga päris ilusaks ei saanud pidada antud ajahetkel seda maad, kus seda kõike ette kanti. Lauluväljakule minnes sadas vihma, lauluväljakul olles sadas vihma nii oavarrest kui piksevarrest ja Lauluväljakult tulles selgus, et on saabunud uputus Tallinnas. Nimelt ei suutndu Tallinna Vesi taaskord oma tööga hakkama saada (vaatamata miljonitesse eurodesse ulatuvatele

dividendidele), linn lainetas ja loomulikult ei olnud keegi süüdi selles jamas. Igatahes oli kontsert, mis jääb kauaks meelde ja arvatavasti Rein Rannapile endale ka, kes sai tsirka saja tuhande krooniga miinust.

Muide, kui lähete kontserdile moodsa E-piletiga, siis tasub olla ettevaatlik. Meie sebrapilet igatahes ei toiminud. Alustuseks ei teadnud turvatöötaja sellest piletist mitte midagi, siis toodi üks ülemus kes oli sellest kuulnud ja konvoeeris meid Oru väravate juurde, kus vajalik aparaat eksisteeris kuid meie pileti mittekehtivaks tunnistas. Lõpuks halastas ja lasi ikkagi kontserdile.

Paar päeva hiljem saabusid meile külla Rauno & Olari ja otsustasime, et lähme nendega vaatama kolmandat Jääaja filmi. Valisime seekord Kosmose kino, milles pole aastatega mitte midagi

muutunud. Ei olnud ka seekord, lisaks osutus Jääaja kolmas film pisukeseks pettumuseks – palju kakelust ja nagu suurt pointi ka ei olnud. Erinevalt Kariibi Mere Piraatidest tundus, et kolmas film on siin veidi liigne.

Nii. Oleme jõudnud eelmise nädalavahetuse juurde. See oli selline sotsiaalne ja minu jaoks ka veidi kummaline kuna ma soovisin kindlasti kodunt välja saada. Oma tõuke annab selleks ka meie telekanalite suveprogramm, mis pole seni ühelgi suvel nii masendavalt igav olnud kui sellel aastal. Igatahes, selle asemel käisime laupäeval onu Ennu sünnipäeval Kasemetsas, kus sünnipäevalaps(e abikaasa) pakkus meile grillvorste ja grillkana ja suitsukana ja salateid ja oma firmakooki ja kringlit ja Liinu küpsetatud muffineid.

Kogu see kupatus sai ära seeditud pühapäeval kui jõudsime ringiga taas tagasi Nelikale. Liinu ja Mare ja Riina korjasid mustikaid-vaarikaid, mina tegin kepikõndi Presidendirajal Aegviidust Jänedale, Jänedalt tagasi Nelikale ja Nelikal veel ühe tiiru ümber järve.

Esimene kursus edukalt läbitud!

2009-07-14T10:10:00.003+03:00

Juba mõned nädalad tagasi on meie Liinu lõpetanud Tartu Ülikoolis esimese kursuse eripedagoogika hirmkeerulisel erialal!

Palju õnne kallis! Kunagi lahenevad kõik väljakutsed!

Veidikene kinnisvarajuttu

2009-07-10T13:32:00.005+03:00

Me oleme otsustanud, et eriti siia töö-, või veelgi enam ärijuttu reeglina ei kirjuta. Täna aga saadeti mulle spämm olukorrast kinnisvaraturul. Mu meelest oli see tõsiselt hea ja kuna tegemist on väga lühikese ja tabava dokumendiga, siis võiks ta ju siin olla avaldatud. Lõppude lõpuks on see ikkagi reaalsus Eesti vabariigis AD 2009.

Laulu- ja tantsupeo nädalavahetus

2009-07-06T12:25:00.001+03:00

Eelmine nädal möödus nii Tallinnas kui ka arvatavasti terves Eesti Vabariigis suure laulu- ja tantsupeo tähe all. Elus esimest korda sattusin ka mina sündmuste epitsentrisse.

Oleks meeldiv kui midagi sellist toimuks Tallinnas kogu aeg! Ma mõtlen, et on lahe kui tänavad on inimesi täis, hotellides ei leidu vabu tube ja restoranides pead järjekorras seisma. Isegi liiklusummikud on sellisel juhul talutavad! Maainimesena mäletan just sellisena Tallinnat, mitte tühjade tänavatega väikelinnana nagu viimasel ajal üha tundub. Tallinn peab olema (väikese riigi mõistes) suurlinn ja ma arvan, et oleks väga hea mõte kui kõik Eesti inimesed siin elaksid. Missugune kokkuhoid tuleks juba igasugu vallavalitsuste jmt jama arvelt.

Aga peost siis. Juba kolmapäevast saadik oli Liivalaia-Juhkentali piirkonnas märgata inimeste koondumise kasvu ja mida tund edasi, seda suuremaks uhke peo ootus kujunes. Reedel, kui peo avalöögini jäi paar tundi sattus Liinu Olümpia poole sõites liiklusummikusse ja Senso restorani sööma minnes õnnestus seeläbi saada vist viimane vaba laud. Riigi toredaimas hotellis ja ühes parimas restoranis tulid tellitud road lauda kiiresti ja positiivne algus peole oli tehtud.

Kalevi staadioni ees oli inimesi murdu kuid peale mõningast passimist sabas saime ilma erilise vaevata sisse. Võiks ju ehitada ka tantsupeo ajaks korraliku platsi kus saab inimese moodi normaalselt liigelda – Kalevi staadioni infra on ikka kole ja väsinud, need stalini aegsed puupingid ei kõlba istumiseks. Etendus ise oli aga super hea, hoogne ja arusaadava stsenaariumiga, mida nautisid nii viie kui kaheksakümneviie aastased külastajad. Põhiemotsioon, olen Liinuga siin täiesti nõus, saadi arvatavasti siiski staadionimurul olles.

Laupäevaks olid kohale jõudnud ka kõik ämmad ning kella kolme paiku suundusime rongkäiku vaatama. Tõeliselt meeleolukas ettevõtmine, see on arvatavasti olulisim osa sellest peost mida lihtsalt ei ole võimalik telerist vaadata – neetud kast ei anna emotsiooni kuidagi edasi. Aegsasti läksime lauluväljakule, kus juba olid ees tuhanded inimesed, kellele hiljem lisandusid veel kümned tuhanded. Peo algus viibis enam kui poolteist tundi, sellest aga polnud muud häda kui, et kondid jäid sääl Lasnamäe veeru peal kangeks. Kui kõlasid esimesed taktid „Koidust“ hakkas ka vihma sadama. Ühendkooride esitus oli võimas, nagu ka tulesüütamine. Mida aeg edasi, seda igavamaks aga läks ja nii otsustasime kella poole ühteistkümneks koju minna ja teleri vahenduses peost osa saada. Selgus, et sarnaselt mõtlejaid ja kultuurist mitte midagi taipajaid oli seal veelgi. Tõelise üllatuse saime aga Räägu tänaval, mis oli täiesti kuiv – jäi mulje, nagu poleks seal vihma sadanudki. Igatahes oli vastuvõetud otsus täiesti õige, Pärdi kohutavat kriginat meenutav teos läks enam-vähem tühjale väljakule ja seda jama lihtne inimene tõesti kuulata ei suutnud.

Ahjaa, laupäeva hommikul vaatasime telekast teist tantsupeo etendust ja ETV2 ülekanded olid tõeliselt naljakad. Tundub, et sellele kanalile saadeti noorte reporterite klubi jüngrid tööd tegema – nõnda amatöörlike ülekandeid ei mäleta! Laupäeval oli seal AK ilmatädi, kes oli täiesti ebanormaalselt rõõmsameelne ja siis veel üks tädi kellele heldimus oli absoluutselt koomiline.

Pühapäeval otsustasime peost osa saada teleka ees. Kuuldatavasti oli lauluväljakul veelgi rohkem inimesi – Liinu oleks tahtnud seal küll samuti olla aga nagu suurte ürituste puhul ikka, telekast saab parema ülevaate. Õnneks oli teise päeva repertuaar tõeliselt laulupeolik, isegi televiisori vahendusel ei hakanud igav. Õnnetuseks oli jälle ETV, kes miskipärast lõpetas ülekande nii põhikanalil kui oma amatöörkanalil koos ametliku osaga, viimasel oleks ju võinud teha ülekande ikkagi lõpuni.

Igatahes, suurepärane traditsioon ja suurepärane pidu oli!

Jaanilaupäeva hommik Hüpassaares

2009-06-25T09:35:00.000+03:00

Tundub, et meil hakkab kujunema väikene traditsioon. Nimelt osaleda üritusel, mis seal käies tekitab alati veidi vastumeelsust aga lõpuks siiski üdini positiivne on. Jutt päikesetõusukontserdist Hüpassaare rabas Soomaal. Toimub see igal aastal 23. juuni hommikul kell 3:00.

Just see kellaaeg teeb ürituse eriti talumatuks - keset kõige magusamat uneaega! Lisaks hullumeelses koguses sääski ja absoluutselt olematud vaatamistingimused. Pead ise keset sood endale kuskil istumisaluse korraldama. Sedapuhku oli inimesi koguni üle tuhande (ehk oluliselt rohkem kui Estonia kontserdisaali mahub).

Need on aga linnainimese jorinad. Kontserdid ise on suurepärased! Ilma võimenduseta, täiesti naturaalne värk, millele annavad lisa inimeste lõputud köhimised ja krabistamised. Eelmisel aastal oli rabas Arsise kelladekoor ja see aasta siis klaverimuusika. Kuidas klaver sohu saadi, sellest kirjutab tänane tabloid. Meie poolt ka pilt klaverist, mis ootab rabast minema pääsemist.

Kuidas saabus suvi

2009-06-21T20:38:00.000+03:00

Täna saabus suvi! Kell 8:45 punkti pealt helistas proua ämm/Liinu ema ja soovis palju õnne äsja alanud suve puhul. Meie loomulikult see kell magasime ja loodetavasti ma ei pomisenud midagi piinliku vastuseks.

Liinul ei olnud suve saabumisest suuremat rõõmu, sest vaja õppida aasta viimaseks eksamiks. Mulle tundub, et selle eksamiga saaks ühtlasi enam vähem arstiteaduskonna esimene kursus läbitud. Igatahes kui välja arvata leukotsüütide erinevad osad, ei leidunud selles stuudiumis laias laastus midagi, milliste teadmistega ise olla eeskujuks.

Mina kasutasin küll päeva suurepäraselt ära, käisin uudistamas Viitna looduskaitseala. Eesmärgiks oli teha üks ring ümber Pikkjärve. Koha leidsin ilusti kätte, kuid mingil põhjusel võtsin parklast üles vale suuna ja liikusin mõnda aega "niisama" mööda metsa. Sattusin mingi paganama kämpingu juurde, kus oli hulga vene keeles röökivaid inimesi. Miks nad röökisid, don't ask me...

Saanud õigele rajale tagasi, oli rõõm suur. Matkarada oli tõeline matkarada, mitte eurorahadega rajatud saepurutee. Natuke künkaid, natuke lauget maad, palju ilusaid vaateid ja kole palju nõmedaid sääski. Viimases pole aga kedagi süüdistada, et ise jätsin Off'i autosse. Seda mida ma nägin näitab slaidšou.

Kuidas me käisime Skandinaavia parimas spaas

2009-06-15T22:57:00.000+03:00

Just niimoodi kinnitas meile Reval Hotel Latvija administraator kui hotellist möödunud pühapäeva hommikul välja registreerisime. Me ise julgesime kinnitada, et tegemist on ilma kahtlusteta kõige suursugusema spaaga Baltimaades aga Baltikumi suurima hotelli külaliste tagasisidet uskudes, ei ole Espa Riga'le vastast ka kaugemal.

Kõik sai alguse jooksva nädala alguses kui Liinu hakkas õppima üheks hulluks eksamiks, mis toimus reedel ja loodetavasti siiski sooritatud sai. Kuigi sooritajat ennast vaevas eksamijärgselt kerge pessimismus grandiosa. Hoolimata tulemusest sai lubatud korraldada väikene üllatus ja praktilise inimesena otsustasin selle ühildada vajadusega olla professionaalseslt nö up to date meie hotelliketi uusimate saavutustega.

Laupäeva hommikul Tartust Riia poole sõites valitses meie ilusat suve totaalne pilvisus, hallus ja vesisus. Riias polnud asi mitte grammigi parem, et mitte öelda hullem. Sellest aga oli täitsa ükstakõik kuna meie reisi üks eesmärke oli kogeda Espa Riga teenuseid.

Nagu juba mainitud on Espa spaanduse etaloniks meie lähiümbruses ja seda mida pakutakse tavaliselt hotellides spaa nime all, pärast seda külastust on võimatu spaana mainida. Alustame sellest, et spaa ise on kuue korruseline. Alumisel korrusel bassein ja mitmed saunad. Teisel korrusel spaa vastuvõtt, kohvik ja hiiglaslik fitness. Kolmandal korrusel riietusruumid, neljandal-viiendal protseduurideruumid ja lõpuks kuuendal korrusel relax area, mis koosneb hulgast saunadest, välibasseinist, erinevatest duššidest ja puhkeruumist. Teenindus on absoluutselt personaalne, lisaks tasuta vesi ja puuviljad, mis muuhulgas ei ole odavaimad võimalikud.

Alustasime esimese ja kuuenda korruse võimaluste tutvumisega, millele järgnes massaaž. Kuuendale korrusele tulid teenindajad meile järele ja juhatasid seejärel korrus allpool protseduuriruumi. See ruum ei olnud mitte selline haiglastiilis protseduurikabinet vaid korraliku sisustusega ja loomulikult toimus massaažilaua liigutamine puldi abil. Proua massöör oli inglise keeles ehk veidi häbelik aga vene keelele üle minnes saime räägitud nii spaast, nende konkurentidest, Revalist kui ka Läti ametlikust poliitikast ja lihtsa inimese raskest elust. Espa hinnakirja vaadates olin ma küll veidi skeptiline aga massaaži lõpuks tõestati mulle veenvalt ära, et pakutud teenus on kahtlemata seda raha väärt.

Muide, selles spaas ei olnud mitte ühtegi last karjumas! See tähendab, et lapsi ei olnud üleüldse, veel vähem siis karjuvaid. Küll aga treenis seal Prantsusmaa korvpallinaiskond.

Protseduurid tehtud suundusime kohvikusse. Kolme käiguline lõunasöök oli äärmiselt maitsev, veidikene umbusklikult küll võib suhtuda menüüs kirjas olevasse kaloraaži. See tundus kuidagi ebaloogiline. Aga maitsev oli sellegi poolest.

Meie teine sihtkoht oli samas hotellis äsja avatud uus ööklubi Amber Night. Otsustasime enne klubikülastust teha väikese uinaku. Silmad avasime kella 5 paiku hommikul, kui klubi juba sulgema hakati. Seega jäi kõnealune külastus järgmiseks korraks. Siis oleme targemad ja enne klubi ei broneeri endale spaad.

Pühapäeval otsustasime teha nostalgiareisi Siguldasse. Kuna ilm oli tõeliselt sant, siis tundus ümbrus ka üsna trööstitu. Turaida loss oli täiesti mahajäetud, külastajaid veel vähem kui Rakvere linnuses sügisesel tööpäeval. Lisaks ei olnud mitte ühtegi suunaviita inglise keeles, jäi mulje nagu toimuks reklaam ennekõike lätlastele endile. Keerasime auto Ikla poole...

Igatahes, meie soovitus on: kui tahad spaas käia, siis ainus päris õige valik saab olla Espa Riga!

Mitmekesine maikuu viimane nädalavahetus

2009-06-06T00:33:00.000+03:00

Sujuvalt on kätte jõudnud juunikuu esimene nädalavahetus aga kindlasti peab paar sõna kirjutama maikuu viimasest nädalavahetusest. Erinevalt tänasest, oli siis väljas kena ilm ja tundus, et suvi hakkabki kätte jõudma. Olime Lõuna Eestis.

Laupäeva hommik, olgu tõe huvides mainitud, viibis Evelyn veel Tallinnas kus õiendas ühte Tartu Ülikooli eksamit. Mina kasutasin juhust ja liitusin Aini ja Alveriga Otepää golfiväljakul, kus tegime läbi üheksa esimest rada. Väljakud olid taas suurepärased aga tulekahjus hävinud klubihoonest on väga, väga kahju. Igatahes mul tuli paar lööki täiesti korralikult välja ning hoolimata sellest, et ma olen jätkuvalt maailma kehvim golfimängija, meeldib mulle see mäng meeletult, sest annab võimaluse liikuda meeldivas seltskonnas ilusal muruväljakul.

Peale Otepääd toimus õhtusöök hotellis Dorpat, seks ajaks oli ka Liinu jõudnud maakonnalinna. Toit oli väga hea ja võrreldes Tallinna hotellidega, täitsa soodsa hinnaga.

Õhtu naelaks kujunes külastus Tartu vaieldamatusse elu keskpunkti, Vanemuise teatrisse. Paavo manageerimisel oli lavale toodud oivaline muusikaetendus "Queen - The Doors of Time". See teater eesotsas selle pealikuga on lihtsalt Eesti parim!

Õhtu lõpetasime Raekoja platsil Pierre väliterrassil teed juues ja heas seltskonnas juttu rääkides.

Pühapäeva hommikuks oli termomeeter end juba ülessepoole 25 kraadi vedanud ja nii me kiiruga ka välja suundusime. Kui olime ära kaenud Tartu rattaralli stardi, otsustasime, et on viimane aeg minna loodusesse. Õnnetuseks ei ole Tartu ümbruses kuigi palju matkaradu (mida kohalikud joodiknoored või kidedad maaomanikud pole ära lagastanud), lõpuks leidsime ühe Alam Pedja kandist Altmetsalt.

See rada ei ole euromatkarada. Ses mõttes võib olla vähe ebamugavam aga sellevõrra samas looduslikum. Seitse kilomeetrit mööda Pedja jõe kaldaid, inimesi oli rajal üksikuid kuid loodus ise päris kena. Pilte saab kaeda siit.

Igatahes, kui Evelynil need paganama eksamid tehtud saavad juuni lõpuks, siis kolime siva, siva metsa!

Meie akadeemikud

2009-06-05T23:10:00.000+03:00

Hetkel on Kännu tänaval pingelised ajad. Kooliaasta on just äsja läbi saanud. Aga õpetaja Liinul endal on sessiaeg Alma Materis alles täie hooga käimas. Seepärast tuleb olla vaikselt ja akadeemikuid mitte segada, kui ise õppida ei viitsi.

Williwonka leidis, et targem on siis juba ise õppida.

Positiivsete elamuste nädalavahetus vol 2

2009-05-19T07:29:00.001+03:00

Noh, ja siis oli muidugi eurovisioon. Minu arvamus on see aasta väga positiivne, arvatavasti kõige rohkem sarnanes see eile Pehmetes & Karvastes irvitatud hundi emotsioonidega. Aga Moskvat ja venelaste suurusugusust nautiva inimesena ma tõesti arvan, et see oli ikka show täie raha eest. Selles mõttes pole demokraatiast ikka mingit abi – palju parem tulemus sünnib kui isake tsaar annab käsu ja maksab kõik kinni ka.

Liinu jälgis saadet otse, kuna K oli eelmisel öösel tööl olnud, siis magas ta otsesaate maha ja vaatas kordust. See aasta oli päris mitu head laulu. Meie pere hääle andis Liinu Islandile, samuti oli suurepärane meie oma Eesti laul. Venemaa video ja kontserdiesitus olid kuidagi imelikud aga laul ise nii, nii hea! Ja lõpuks ka Norra kes võitu absoluutselt vääris.

Eile tegi Pehme & Karvane Parts päris hea nalja. Et kui oleks Läti võitnud, siis oleks järgmise Eurovisiooni pidanud korraldama IMF J Läks teisiti, naftaraha ikka jätkub.

Positiivsete elamuste nädalavahetus...

2009-05-19T06:57:00.001+03:00

... sai alguse reedel külastades kodupoodi. Kuna me elame nö transiitlinnaosas, siis saame me valida nii hüpermarketite kui säästupoodide vahel aga samas on meie esinduskauplus see, kus alati saab nalja. Nii avastasime me reedel, et teenindajatel on nimesiltidele kirjutatud nende nimede asemel hoopiski „koolitatud teenindaja“. Me ei leidnud küll „koolitamata teenindaja“ silte, millest võib järeldada, et hulgi ostes ühesuguse sisuga sildid on ellukutsutud ennekõike kulude kokkuhoiu eesmärgil. Aga me eksisime.

Nimelt on meie pere ühte liiget alati hämmastanud (muidu üldiselt sotsiofoobset inimest) kodumaiste teenindajate passiivsus. Vahet ei ole kas eestlane või venelane. Mitte, et inimene müüb sulle kõike mida vaja ei ole (sellest tuleb ka kohe juttu) vaid ütleb näiteks tere ja head aega. Sellest piisaks. Meie kodupoes aga oli õpetatud koolitaja sildiga inimene hoopis teisest puust. Emotsioonidega siis nimelt.

Juhtus nii, et see toru mis eraldab kassalindil ühe kunde produkte teistest hülgas oma otsiku. Keegi geenius turundusosakonnas oli leidnud kunagi, et on hea idee toru täis toppida viljaterasid. Kui toru hülgas otsiku, siis oli terve see lint teri täis. Proua teenindaja karjatas alustuseks üle terve kaubahalli „bozhe mama“, siis järgnes vene keelne monoloog ja punktiks vastuvaidlemist mitte salliv „tshort poberi“. See ei ole nii naljas siin lugedes aga kassajärjekorras seista oli ilmvõimatu ilma naermata.

Paar tundi hiljem oli vaja leida kiiresti üks sobilik ülikond ja kunde suurust arvestades on alati üks suurepärane kaubanduskeskus kust alati leiab kõik vajaliku – erinevalt tema suurkonkurendist. Nii ka seekord ja further more, 4 500 krooni maksev rõivaese õnnestus kätte saada pea kolm korda odavamalt. Aga rõõm sellest säästust oli üürikene kuna lagedale ilmus üks meesteosakonna võluvatest daamidest, kes näinud igasuguseid riigikordi ja suutnud neist kõigist õppida parimat. Nüüd siis on endised defkajagajad ilmselgelt riigi parimad müügiinimesed. Proua veenis ära, et kindlasti on juurde vaja ka särk ja lips ja loomulikult maksid need lõpuks kokku pea sama palju kui see soodsa hinnaga ülikond.

Ma muidugi tunnistan, et ma olen igasugu müügimeestele kerge saak (küll imetolmuimeja müüjad olen suutnud seni kodust eemal hoida nagu ka Äripäeva visalt pakkuva proua) aga see viis kuidas need daamid seal Kaubamaja kolmandal korrusel tegutsevad on suurepärane. Ja teeb hea tuju, mis sest, et oled teinud taas ühe täiesti ebavajaliku ostu... Õnneks saab selle kogemuse kirjutada enesearengu lahtisse J

Viie tärni restoran Tallinnas

2009-05-11T10:12:00.004+03:00

Me käisime eile restoranis. Emadepäeva tähistamas. Valisime paljude pakkumiste seast välja linna parima pakkumise ja on heameel tunnistada, et kõklemata parim see ka oli! Mitte just hinna aga elamuse poolest, mida mu meelest restoranist kui söögikohast on tavaliselt väga raske saada. Aga seekord saime.

Restoran Mekk (Moodne Eesti KöögiKunst), asub vanalinnas ühe kena hotelli alumisel korrusel. Restorani peakokk on Rene Uusmees kelle kohta liigub legend, et ta sai ühe üsnagi tuntud hotelli köögi pealikuks tänu sellele, et tal ei olnud oma „tsip-tsip-peterselli“ telesaadet ja teda ei ümbritsenud mõttetu ahviglamuur, mis majandussurutises kõik kerge kaduma.

Aga emadepäeva lõunast restoranis Mekk. Eripakkumine ise oli juba äärmiselt meeldiv kuna emadele oli see tasuta. Sellise pakkumise peale tekib kohe mõte, et järelikult nendele kes maksavad on kirves selga virutatud kuid ausõna, antud hetkel ei oska muud kosta kui, et hinna ja pakutu tasakaal oli tugevasti kreenis kundede kasuks.

Lõuna algas tervitusjoogiga milleks oli „oivaline vahuvein Fresita värskete maasikatega“. Minu enda meelest see vahuvein nii oivaline ei olnud aga see johtub sest, et mu meelest on ainus korralik kihisev jook korralik kuiv šampanja ja seegi pole ikka päris normaalne jook.

Järgnes maitsev isutekitaja peakokalt milleks osutus keel tarrendis serveerituna shoti pokaalis. Ja siis algas tõeline hitisadu.

Eelroog külmsuitsutatud forell mädarõika ja peedilehtedega, ma olen absoluutselt veendunud, et paremat kala Tallinnas ei serveerita mitte kuskil mujal kui just Mekis.

Vahepalaks toodud astelpaju-porgandisorbett oli minu jaoks uutmoodi maitsega. Mulle isiklikult sorbee eriti ei meeldi kuna reeglina on seal sees laimi ja see annab sellise iseloomuliku maitse. Aga porgand mahendas selle kaunisti ära.

Siis toodi lauda vist õhtu nael, must leib. Ennemalt toodi saia arvatavasti selleks, et musta leiba nii palju ei kuluks. Mina isiklikult oleksin selle home made retsepti järgi küpsetatud hõrgutist võinud süüa terve pätsi.

Pearoaks aga oli võrratu üpsetatud pardifilee kevadiste köögiviljade, lehtpeterselliga maitsestatud kartulipüree ja maapirni kreemiga. See porgandike nägi seal välja väga supercool, kõik juurviljad (mida ma reeglina ei söö) olid tehtud äärmiselt maitsvaks.

Noh ja magusroa jaoks ei jätkugi enam sõnu. Toorjuustukook tuli tavapäraste maasikate asemel mustikatega ja oli loomulikult ülivõrdeline!

Töörahva püha - 1. mai

2009-05-01T21:18:00.006+03:00

Ei käinud Moskvas paraadil, ei koristanud koduaeda, ei lobisenud Minu Eesti mõttetalgul, hoopis kolasime mööda Põhja-Kõrvemaad. Käisime Paukjärvel- legend räägib, et kivide õhkamisel kajab hääl seitse korda üle järve.

On õige ütlemine, et mets ei saa olla sama kui lähed ja tuled- olen käinud samas metsas, samal matkarajal, aga vastupidise suunaga ringiga. Ja paljud kohad olid täiesti uued! Tore!

No nägime siis Põhja-Eesti kõige sügavamat järve - 14m, mille kaldal peesitasime ja ananassi sõime, Kaido ületas end kõrge torni otsa ronides, tegime ühiskondlikult kasuliku teo ja kustutasime kellegi hooletu lõkke, astusime vette ja saime teada kui külm on kevadine järvevesi.

Koju sõites märkasime Narva maanteel ühest teeservast teise sõitvat autot- ei julgenud möödagi sõita. Helistasime siis politseisse ja tegime teise kasuliku teo. Nii saime olla head ja teha midagi kodanikuühiskonna arenguks!

Nüüd vaatan "Tõde ja õigust". Kaido on kevadisest õhust saanud kergekujulise mürgistuse ja tukkuma jäänud.

Mister Fred. Imprint.

2009-05-01T13:33:00.005+03:00

Ma olen see aasta olnud usin raamatuneelaja. Kui ma seni lugesin aastas keskmiselt läbi 3 raamatut, siis sellel aastal olen vist juba jõudnud umbes viiendani. Eriti on mind paeluma hakanud mittejuhtimisalased teosed, sest viimastes on paljugi varem kuuldu kordus ja eks ole napaks ka lugeda ainult ärikirjandust.

Mõtlesin, et panen edaspidi siia üles eredaimad muljed. Nii näiteks ei kavatse ma kuidagi kommenteerida raamatuid "Musta pori näkku" või "Urmas Ott - telestaari elu". Tegelikult viimase kohta peab küll mainima, et ikka masendavalt juust teos, koguda kokku hunnikute viisi vanu artikleid ja siis see rahaks teha, seda veel pehmeköites ja paisata müüki paarisaja kroonise hinnaga. Mu meelest oli see geeniuse mõnitamine. Ootan väga SE&JS poolt kirjastatava Urmas Oti valitud intervjuude esimese osa ilmumist oktoobris - pole kahtlust, et see saab olema suurt meistrit vääriliselt meenutav raamat.

Sama kirjastus on välja andnud ka tõeliselt hea raamatu, mille lugemise lõpetasin paar tundi tagasi. Ma arvan, et see on üks neid raamatuid, mis peab koduses raamatukogus olema. Alljärgnev ei ole minu tekst, võtsin selle Apollo raamatupoe kodulehelt.

Raamat „Mister Fred” sisaldab Urmas Oti viimase intervjuu 7. septembril 2008. aastal, mil ta küsitles legendaarset looduseuurijat ja -fotograafi Fred Jüssit.

Raamat avaldab ka valiku Jüssi esseedest, artiklitest, märkmetest ja fotodest.

„Mister Fred”, see on mõtterännak läbi paljude aastate. Kaks suurt meistrit räägivad omavahel avameelselt sellest, millest kumbki on seni kas vaikinud või kõnelenud vähe. Mis on see, mis annab elule väärtuse? Kes või mis aitab inimest ka rasketel aegadel? Kas õnn on inimese olemusest sõltuv või on ta saatuse ja juhuse kätes? Millest võivad laulda meile linnud ja rääkida rabad? Selle raamatu kaante vahele on kinni püütud unustamatud maastikud looduses ja hinges. Siin on eesti loomad, linnud, lilled, päikest täis heinamaad, metsad, rabad ja teed.

Siin küsib Urmas Ott Fred Jüssilt: „Fred, no öelge ometi, see on ju suur oskus – olla õnnelik?”

Foto on pärit kirjastuse SE&JS kodulehelt

Ingel, ingel, vii mind taeva...

2009-04-22T12:04:00.006+03:00

Me käisime jälle teatris, sedapuhku sellises, kuhu ma polnud varem mitte kunagi sattunud. Etendus kandis pealkirja "Ingel, ingel vii mind taeva..." ja etendas seda VAT-teater. Ma polnud varem ühtegi selle teatri etendust näinud kuna ma arvasin, et see on rohkem selliste kampsunitega inimeste pärusmaa elik ennekõike neile, kes kunstist rohkem taipavad kui mina.

Etendus ise aga osutus lausa suurepäraseks ja saalis istus ka ilma kampsunita inimesi. Samas, ma ei saa sinna mitte midagi parata, mulle ikkagi meeldib rohkem vähegi glamuursem teatrimaja. Esiteks maja ei olnudki, etendus toimus rahvusraamatukogu keldris. Teiseks puudusid 2 tundi ja 20 minutit kestnud etenduse tarbimiseks elementaarseimad mugavused: istumiseks oli mingi kohutav puupink. Kolmandaks olid kohad nummerdamata (mis on alati kõige õudsem ja hoiab mind ka Easyjeti lennukitest eemale või sunnib ostma priority-boarding pileti). Neljandaks, ja see oli omamoodi armas, soovitati mobiiltelefonid välja lülitada live esituses, mida tegi kampsuni ja teksades piletirebija.

Näidend aga oli suurepärane. Mulle tavaliselt meeldivad rohkem näidendid, kus on enam kui kaks näitlejat. Aga seekord oli neid kaks ning nii Katariina Lauk-Tamm kui Marko Matvere olid tuntud headuses.

"Ingel, ingel, vii mind taeva, panen sulle kellad kaela. Kellad kaela, kelgu taha..."

Üks 20-aastane neiu mõistetakse eluks ajaks vangi. Aastate pärast antakse talle amnestia ning ta pääseb tagasi vabadusse. Neliteist aastat on möödunud – ja just nendest aastatest kõnelebki näidend, tegelasteks noor naine ja tema vangivalvur.

Selline imelik lugu armastusest ja raasukesest õnnest.

Kas kõrgete ideaalide nimel tasub ohverdada omaenda väikene õnn?

Peeter: Sina ise – kas sina oled siis õnnelik?
Maria: Jaa.
Peeter: Ja sa ei kahetse kunagi, et neliteist aastat sinu elust on jäägitult kadunud? Kõige ilusamad aastad.
Maria: Muidugi kahetsen! Ja ma maksan selle eest kätte! Ja kui ma olen kätte maksnud, siis olengi ma õnnelik!

Kohustuslik: ära kunagi hinda raamatut selle kaane järgi

2009-04-17T16:42:00.005+03:00

Vaata seda!

Kui see ei pane kellukest helisema ja pisaraid silma ei too, siis ...

Two Wolves

2009-04-17T16:16:00.000+03:00

One evening an old Cherokee told his grandson about a battle that goes on inside all people. He said, "My son, the battle is between two "wolves" inside us all.

One is Evil. It is anger, envy, jealousy, sorrow, regret, greed, arrogance, self-pity, guilt, resentment, inferiority, lies, false pride, superiority, and ego.

The other is Good. It is joy, peace, love, hope, serenity, humility, kindness, benevolence, empathy, generosity, truth, compassion and faith."

The grandson thought about it for a minute and then asked his grandfather: "Which wolf wins?"

The old Cherokee simply replied, "The one you feed."

Vaikne kannatuste nädal

2009-04-11T14:48:00.008+03:00

Oli see vast alles nädal... Alates teisipäevast saabus tõsine kinnitus, et vanadus on kõike muud kui rõõmuallikas. Mingil kummalisel moel sattusin jubeda kõhuviiruse küüsi ja õudne oli ta tõepoolest. Ka hetkel ei ole endine olukord veel kaugeltki taastunud kuid võrreldes nt tõeliselt koleda teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäevaga on täna siiski mõningaselt parem olemine. Nii, et vaikne nädal oli tõeline kannatuste nädal.

Kuna mul on nüüd aega lahedamalt käes olnud, siis olen põhjalikumalt tutvunud ajakirjanduses pakutavaga. Esiletõstmist ei vääri muidugi artiklid mõne blogi ajutisest sulgemisest või keevalt armastatud riigiametniku neljast ametiaastast, mis tundub, et saab rahva tarmukama osa tungival nõudmisel lisa. Tegelikult tahtsin osutada tänases Eesti Päevalehes avaldatud Toomas Pauli artiklile. Selle esimene lõik kõlab selliselt: Meil piiranguid ei ole, ei seaduses sätestatuid ega sisemisi. Näiteks kutsusid reklaamplakatid 10. aprillil suurele munadepüha peole Veskitammi pubis. Pidu kestis hommikuni, tuju hoidsid üleval bänd ja tuntud DJ.

Niivõrd haige ülekutse ajendas mind sarnasel teemal googeldama. Ja selgus, et õpetatud teoloog oli ajalehe jaoks valinud suhteliselt vähe radikaalse näite. Muuhulgas kutsuti veel rahvast sellistele ettevõtmistele:

Suur pidu Suurel reedel, Klubi "Ö", Tartu: Suur Reede - unusta töökohustused ja tule "Ö" klubisse pidutsema! Vabameelsete klubi alustab suure prallega Suurel reedel läheb "Ö"klubis suureks peoks /.../ Muuhulgas oli saadaval palju soodusi, sh viin baaris 4cl 15 krooni.

Aga see oli veelgi parem, Sossi klubi kutsus: JÄGERMEISTER esitleb: SUURE REEDE warm up pidu! HELLAD VELLED!

Või siis see: Suure reede parimad hitid läbi aegade toob teieni DJ Imre Tõekalju! (See oli mu isiklik lemmik, playlisti oleks olnud vahva näha...)

Ja veidikene defitsiiti ka: Von Krahlis leiab aset Suure Reede ainus Mutant Disco! (Tõe huvides olgu öeldud, et see konkreetne ettevõtmine leidis aset eelmisel aastal)

No see selleks. Viimane aeg on panna enda valmis kõigeks toredaks mis kaasnevad märksõnadega „grillung“, „chillung“, „siider“, „õlu“, „kaunis Eestimaa suvi“.

Suurepärane filmielamus: Slumdog Millionaire

2009-03-27T16:11:00.007+02:00

Nüüd, lõpuks ometi, esimene reisimulje - tuleb see küll filmisoovituse näol. Jookseb praegu meiegi kinodes Slumdog Millionaire. Vaatasin seda Singapore Airlines'i pardal nii lennul Franfkfurdist Singapuri kui ka lennul Singapurist Frankfurti. Viimasel lennul vaatas seda ka Liinu ja me oleme mõlemad ühel meelel, et nii head filmi ei ole juba väga, väga kaua näinud.

Kes ei ole veel näinud, kiirustagu superkinodesse! Kindlasti läheme ka meie seda suurelt ekraanilt vaatama ja veelgi kindlamalt ostame DVD. Ja võib olla isegi raamatu - sirvisin seda Frankfurdi lennujaamas ja vähemasti viimane peatükk erines päris olulisel määral filmi lõpust. Igatahes, siin ka filmi treiler.

Meie maailm AD 2009/märts

2009-03-26T23:31:00.006+02:00

View my profile

Create your own travel map or travel blog
Travel Info at TripAdvisor

Kuidas möödusid märtsikuu kaks esimest nädalat

2009-03-26T11:23:00.008+02:00

Tõepoolest, kordubki! Kui neljapäev välja arvata, siis olin terve märtsikuu esimese nädala haige - kimpus nohu, köha ja muu taolisega. Olles kalduvusega hüpohondriale, olen ma loomulikult ka igas hädas suuremaid hädasid näinud kuigi aeg ajalt tulevad meelde selleks aastaks antud lubadused. Igatahes on täna juba parem kui eile ja loodetavasti hakkab nüüd kiire paranemisprotsess.

Täna oli kodus veidi lõbusam olla, vahtisin Ramsey uusi seeriaid mille tellisin Amazonist üheskoos Mamma Mia dvdga. Vaatasime viimast ka eile - suurepärane film!

Tervis hakkab vaikselt tagasi tulema! Nii lahe! Küll aga on äärmiselt kummaline, et kui ma köha-nohu põdesin, siis ei andnud suruv tunne rinnus endast eriti tunda - nüüd on ta kergekujulisel moel tagasi. Eile ilmus müügile Urmas Oti esimene mälestusraamat - lugesin selle läbi ühe õhtuga ja leidsin mitu veidrat sarnasust. Et ta tundis 35lt kuidas hakkasid hädad kallale tulema ja et sattus umbel samal ajal kartusse igasugu haigustest. See on veel üks kindel märk mulle: mida endale külge ootad, seda kindlamini see ka tuleb - elik ära oota endale jamasid ning enam vähem kõik hädad võivad saada kiiret leevendust piisava liikumise ja kehakaalu vähendamise teel!

Möödunud haigenädalal sai taaskord kinnitust, et tegelikult mulle sotsiaalne elu täitsa meeldib. Kuigi vahetult enne üritust kiskus jälle pilviseks. Reedel toimus meil sushi-mushiõhtu kui külas olid lasteaia inimesed. Tegime sushit, esimest korda meie korteris ja tulemus oli lausa väga hea, ainult riisi maitsel jäi midagi tsipakene puudu. Siis mängisime ka bridzhi, ma üritasin ennast eemale nihverdada aga kui hakkasin siiski mängima siis meeldis jälle täiega ning ma arvan, et meil võiks kodus ka selle mängu komplekt olla.

Laupäeval käis Riina pere minul sünnipäeval. Kaks tundi olid äärmiselt vahvad aga üllataval moel sai meil seekord väga vähe süüa. Liinu tegi pizzat, mis tuli oivaline välja ja seetõttu jäi seda ka väheks. Koogikese lõikas Liinu mitmeks-setmeks tükiks, et ikka kõik saaksid.

Pühapäeval poodlesime, ostsime uued plätud mõlemale ja tegime reisieelseid ettevalmistusi. Liinu oli pealelõunal külas ja mina vaatasin telekat-arvutit.

Spordiga jäi muidugi kitsas kätte, nädalas tuli kokku vaid 56 680 sammu ja spordile kulus vaid üks tund, siis jäin haigeks.

Kuidas ma sain 35 aastat vanaks

2009-03-26T11:15:00.005+02:00

Pole nüüd jälle mitu nädalat siia sissekannet teinud kuna laias laastus kulus kõik see aeg kolmnekümne viie aastaseks saamisele. Pidustused algasid sünnipäevale eelneva reede õhtul, osalesin esimest korda elus veiniõhtusöögil ja sedapuhku sattus see olema minu enda juubel.

Valitud sihtrühmaks olid ühed olulisimad inimesed minu endises elus ehk kolleegid TallinnHotelsi ja Radisson SAS päevadelt. Suur aitähh Kerstile, mõlemale Tiinale, Andrale, Tiivile, Marjule, Ingridile, Renele, Alverile, Edithile, Ailile, Kärolinile, Merlile ja Ainile. Nautisime kuue käigulist Senso menüüd ja erinevaid Masi veine kuid peamine oli siiski suurepärasel seltskonnal. Õhtul astusid läbi ka Rita Roosaar ja suure üllatusena Elin. Kui ma poole kahe paiku öösel oma toas Olümpias magama hakkasin jääma, siis mulle tundus, et ma olen lausa seltskonnainimene.

Et ma ei olnud pikalt magada saanud siis arvata võis, et järgmine päev - päris sünnipäev - on mulle kaunikesti raske. Hommikul kell 9 reisisin ema ja ämmaga Tartusse, seekord bussiga. Bussil 880 AXY oli lausa võrratu juht kes rebis lõputult kildu ja Tartusse saabusime kohe äärmiselt sujuvalt. Tartus oli aga uskumatult ilus kliima, palju lund ja härmatis. See tuletas meelde selliseid talvi nagu ma kogesin selles linnas lapsepõlves.

Igatahes sai pidu peetud, Shakespeare asemel istusime küll kodus kuna ema tehtud road oli lihtsalt nii palju paremad! Käisime vaatamas Savoy Balli, tekitas nii ja naa tundeid - ma arvan, et kogu see etendus seisis ikkagi Aivar Tommingase najal püsti. Teisalt kangestus pidevalt filmivariant omaaegsete legendaarsete näitlejatega.

Uus elu algas pühapäeval - saatsin Liinu kooli ja ise läksin Aurasse ning ujusin 2 kilomeetrit! Kasutasin ära ema jõulukingituse, Aura kinkekaardi, mis andis mulle sissepääse kogu keskusse ja selgus, et Aura on palju enamat kui bassein. Vedelesin veel aurusaunas ning peale seda käisin ka jalgsi Raadil isa haual.

Sõitsime tagasi Tallinna, samuti bussiga ja reis sujus taas kiiresti.

Esimene tööpäev algas šokeerivalt: minu kabinet oli kaunistatud järgnevalt: uksel oli suur plakat õnnitlustega, uks ise piiratud K-grupi lintidega. Kabinetis oli palju õhupalle ja suurte värviliste tähtedega õnnitlused. Kohutavalt piinlik aga teisalt jälle äärmiselt meeldiv. Õnneks oli ka vana kooli inimestel sünnipäevi ning ülejäänud päeva jooksul mulle eriti tähelepanu ei jagunud, mis oli eriti hea kuna ma end suht kehvasti tundsin.

Koju jõudes aga avastasin endal palaviku ja käisin arstile näitamas. See määras mulle kaks päeva kodust ravi, mida ka teisipäeval pidasin kuid kolmapäeval ei ole see enam võimalik. Miks, sellest edaspidi. Küll aga sünnipäeva aegne haigestumine meenutas jubedat eelmist aastat ja seetõttu on ta ka veidi ehmatav. Kuid mul on eesmärgid ja ma kavatsen need täita ja väike viirus mind ei peata!

Reisipäevik: 24.märts 2009

2009-03-24T23:05:00.002+02:00

SQ Boeing 747 välub kerge hilinemisega, kuid saabub Frankfurti peaaegu tund enne lubatut. Meie ees istuvad taas laiutavad sakslased, kitsas ja üsna ebamugav. Liinu sai küll üsna hästi magada, Kaido kohati tukkuda. Toit oli üldiselt veidi nirum kui minnes ja 747 ise oli ka muidugi hulga tagasihoidlikum kui vastassuunas lennanud 777. Samas, reis oli siiski sujuv ja pardateenindus jälelgi väga hea. Tekkis küll kaastunne vaeste reisijate pärast, kes sama raudlinnuga pidid edasi lendama Houstonisse ja aeti Frankfurdis pooleteiseks tunniks lennukist välja.

Kell 5:30 oli Frankfurt muidugi kole, pilvine, hall ja muidu ebamugav võrreldes sellega, kus oli vaid kaksteist tundi tagasi oldud. Meie lend Tallinnasse väljus alles üheksa tunni pärast ja loomulikult on Frankfurdi lennujaam sama igav kui iga teine lennujaam Euroopas. Seal ei ole lihtsalt mitte midagi teha... Minut minuti järel venis aeg - läbi käidud kõik poed, igas kohvikus teed joodud, sõidetud skylink-iga edasi-tagasi, lahendatud viimasedki sudokud, lõpuni loetud raamatud ja lihtsalt vait oldud. Oligi aeg koju sõita.

Liinu esimene ja Kaido teine reis Aasiasse oli selleks korraks läbi. On täiesti mõistetav, miks paljud inimesed käivad seal kandis igal aastal. Kes aga pole käinud, ega see enne seda mõista kui on ära käinud.

Vaata ja sa näed imelist maailma!

Reisipäevik: 23.märts 2009

2009-03-23T22:53:00.002+02:00

Hommikul põõnasime mõnuga kella kümneni. Kuigi ärkasime juba varem, oli üsna mõnus tunnikene niisama lesida, sest teada oli, et see mis ees ootab ei ole reisi kõige meeldivam osa – lõputu tagasilend äärmiselt ebasobivate lennuaegadega.

Südapäevaks olime igatahes Little Indiast kadunud ja lennujaama poole teel. Otsustasime oma kompsud ära anda ja tegime check in-i ning sõitsime metrooga tagasi Orchard Roadile. Singapuri metroo on tõeliselt lihtne ja mugav kasutada ning äärmiselt puhas. Mulle tõeliselt meeldib riigikord mis ei pakata kodanikudemokraatiast või kurat teab mis teemeäraumbluust – metroos näiteks saad 5000 dollarit trahvi kui hakkad seal sööma ja pole midagi vaja ära teha. Asi toimib. Ei mingit palumist ega vabakasvatust.

Oluliselt rohkem tegi peavalu söögi leidmine – võid vorstipoes nälga jääda. Valik on üüratu ja valida ei suuda. Lõpuks valisime ühe bistroolaadse asja, mis asus ühe järjekordse kaubamaja all ja mida ei olnud ära põlanud ka kohalikud. Kaido valis kana ja karri, Liinu mereannid riisiga. Sööki oli meie kõhukestele taaskord kolepalju ja Liinu delikatessid ajasid päev läbi iiveldama ning Kaido soust tekitas kõrvetisi. Aga muidu oli toit muidugi väga hea, kolasime täiskõhuga veidi ringi ja otsustasime minna lennujaama, et oma südaöösel väljuvat lendu oodata.

Singapuri Ciangi lennujaamas ei ole see aga üldsegi mitte tülikas. Poed ja restoranid – muidugi.

Aga lisaks veel hotell, spaa ja isegi kino! Sõime Flo poolt soovitatud egg tarte’i ja jõime ülihead rohelist teed, vahtisime kino ja hakkaski tulema pisike väsimus. Veel on tarvis ennast 13 + 8 + 2.5 tundi reisijana üleval pidada...

Reisipäevik: 22.märts 2009

2009-03-22T22:34:00.002+02:00

Äratus oli meil küll 5:30 aga nautisime veel täiendavat viisteist minutit lebotamist Balil. Seejärel läksime sööma ja saime teenindatud hoolimata sellest, et hommikusöök alles hiljem avati. Check outi tehes määriti meile kaela üks telefonikõne, mida me ei olnud teinud ja kummalisel kombel ei suuda ma ise olla selline nõme ja räuskav klient, kellega mul on varem kokkupuuteid olnud küll ja küll. Tagant järele mõeldes ei ole mul muidugi kahju 25 kroonist nende majanduse arenguks.

Transfeeribuss oli taas täis sakslasi. Lennujaamas möödusid formaalsused nii enam-vähem sujuvalt, kuigi lennule registreerimise saba oli üsna pikk. Siis käisime mööda poode, raiskasime ära kogu oma kohaliku raha. Väravas konfiskeeriti Liinult päikesekreem, mis oli liiga suures tuubis. Sedapuhku oli lennukis palju rohkem inimesi kui tulles, arvatavasti pidid saksa ja prantsuse turistis koju saama, et esmaspäeval taas kapitalismi teenima hakata.

Lennukis jäime ka kahvlisse, jämedad ja ära põlenud saksa turistid lasid oma istmed meile otse suhu. Mind ajas selline teguviis loomulikult pöördesse ja vastasin samaga enda taga istunud prantslasele kellele meeldis see veel vähem kui mulle. Maailma arrogantseima rahvuse esindajana oli tal muidugi ükstakõik minu eest istunud sakslasest nagu ka sakslasel minu tagasihoidlikest kommentaaridest - „nii see maailmasõda algas“.

Õnneks oli see reis siiski vaid kaks tundi, vaatasime itaalia filmi „Lessons of Chocolate“, sõime ja maandusime. Lennukitoit tundus muidugi peale Bali restorane täielik saast olevat.

Maksimaalsele kliendirahulolule suunatud SQ Boeing maandus Singapuris enne aega ja nii me vabanesime peagi gaasitrassisõpradest. Esmamulje Singapurist oli palju parem kui Balist. Puhas, laiad tänavad ja kõik ei ole nii lõplikult sõbralikud. Keegi ei roni küsima, kust sa pärined ja ei paiguta sind siis Bosniasse ja ei kõneta vene keeles. Takso maksis lennujaamast 8 kohaliku dollarit e umbes 140 krooni, mis selle vahemaa eest tundus ülisoodne. Hotell oli enam vähem kuigi ma ise arvan, et oleks pidanud ikka veidi parema valima. Puhkasime veidi ja tutvusime kaartidega ning otsustasime minna ümbrust uurima. Sattusime ühte Korea poodi, kus oli nii palju ägedaid asju, et oleks tahtnud enam vähem kõike proovida ja osta, sest nii odav oli. Ja siis veel turule, millede vastu mul isiklikult on allergia.

Kella kolmeks saabus mu kooliõde Florence ja määras meie asukohaks Little India – nagu nimigi ütleb, polnud just väga prestiižne linnaosa. Samas aga nägi täiesti konkurentsivõimeline välja meie Kristiinega. Igatahes sõitsime MRTga otsejoones Orchard Road’le mis koosnes hotellidest, büroodest ja ennekõike poodidest ja restoranidest. Florence tellis igast putkast midagi maitsta, reeglina oli ostetu parem eelmisest. Ma olin mingist raamatust lugenud, et Meritus Mandarin hotelli restoran Chatterbox on kõige õigem koht kus süüa Singapuri rahvusrooga Chicken Rice’i. Flo ei teadnud sellest eriti midagi, küll aga teadis ta hotelli ja viiski meid selle 39. korrusel asuvasse restorani. Eine oli suurepärane ja loomulikult ei jõudnud me kõike ära süüa aga Flo arvas, et tavalisemates kohtades saab paremat ja üldiselt kõlas see usutavalt.

Peale seda einet sõitsime Clarke Quay jaama ja vaatasime üle Flo töökoha – Swissotel Merchant Court. Läksime paadireisile mille käigus nägime ühte Singapuri kahest legendaarsest hotellist, The Fullertoni. Ja tegime kohutuslikud pildid Singapuri sümboli lõvi juures. Seejärel läksime vaatasime ööelu, tutvusime naljaka haigla stiilis baariga (Clinic) ja liikusime Chinatown’i, jõime bubble teed ja Liinu ostis endale kleidi mis maksis vaid 15 kohaliku dollarit.

Loomulikult vajas ülevaatamist ka teine legend, The Raffles Hotel. Tegime pilte ja saime isegi lobbyt uudistada. Et söögikohti hakati juba sulgema, siis leidsime jaapanipärase kiirsöögi koha, Mosburgeri kus sõime riisi-kanaburgerit. Täiesti tavaline burger, ainult saia asemel oli riis. Vahetasime kingitusi ja jätsime Flo’ga hüvasti. Meie metroopeatuses oli aga öösel avatud Little India Market – valju muusika saatel käis äge kauplemine, müüjad-ostjad olid eranditult kõik tumedad välkuvate silmadega mehed. Kõik ajasid omi asju ja meile said osaks vaid pilgud- Liinu vaikne hirm asjatu. Pärast tunnistas Flo, et ta oli sellest küll kuulnud aga oma silmaga mitte kunagi näinud...

Reisipäevik: 21.märts 2009

2009-03-21T22:15:00.002+02:00

Ärkasime kell 6:30. Pool tundi hiljem ootas meid hotelli ees dziip koos jutuka teejuhiga. Meie safarigrupis oli kokku 6 autot. Kuigi oli tegemist laupäevaga, oli hommikune tee rollereid täis – siinmail töötavad inimesed ka laupäeviti? Peale pooletunnist sõitu jõudsime ookeani äärde, eriliseks tegi selle peatuse must liiv. Samasse kogunesid ka teised autod ning edasine reis jätkus üheskoos. Meie reisisime taaskord saksa keelt kõneleva paariga, kes päritolult olid küll rumeenlased. Arutlesime Dracula legendi üle ja tee lendas.

Peale lühikest peatust ookeani ääres avasime katused ja võtsime suuna vihmametsadele. Sõitsime läbi lihtsalt läbitava džungli ja jõudsime kasvandusse Pekutatanis, kus vaatlesime lähemalt kookost, banaanipuid ja lateksipuid (rubber tree). Viimased oli 30-60 aastat vanat ja demonstreeriti meile ka kuidas see lateks puu seest välja saadakse. Samas kohas tutvusime ka kakaokasvandusega, kus demonstreeeriti meile kohviubade valmimist.

Edasine reis oli taas mööda väikseid teid mille käigus hakkas meile tunduma, et ei ole eriti taimi, mis Balil ei kasva. Niisiis kasvab seal nelk, akaatsia, maapähkel, papaia, lemongrass, must pipar, maguskartul (mida süüakse kartulikrõpsudena)...

Lõuna serveeriti meile vihmametsas, autode juhid ja giidid tegid kiiruga valmis bbq ja serveerisid seda külma coca colaga – maitses taaskord eksklusiivselt! Samal ajal uuris Liinu edasi ka koolikorraldust Balil ja sai mõned täpsustused. Nii näiteks saime teada, et lapsed teevad tutvust haridussüsteemiga juba viie aastaselt kui lähevad lasteaed-algkooli. Kooli sisseastmismaks on umbes 250 eurot, selle eest saab seal käia umbes kuus kuud ja iga korraga läheb see maks kallimaks. Lisaks tuleb veel tasuda õpetaja, koolimaja, vormiriiete, raamatute jne eest. Selle giidi jutu kohaselt on haridus siiski kõigile kohustuslik.

Muide, kui ostate kohvi Indoneesiast, siis on üks kohvisort, mis teistest palju kallim. Balil on selle kohvi nimi Lubak ja Javal Musang. Kohvi teevad kalliks oad, mida sööb üks loomake (kelle nime me ei suuda enam meenutada) ja seedib hiljem välja. Just selle sellise eksklusiivse protsessi läbi teinud oad muudavad tavalise kohvitaime vilja kallihinnaliseks. Ja seda ka, et ühes marjas on kaks uba.

Peale lõunat sõitsime autodega edasi mägedesse. Hommikul ostsime komme laste jaoks, kes neid külades ootavat. Ja nii oligi - kõik lapsed olid tee ääres ootavalt valmis ja hüüdsid muudkui aga „hello“ ja „thank you“. Armas aga omamoodi kurb ka. Seejuures olid lapsed üldsegi mitte pealetükkivad, vaid kõigiti ilusad ja viisakad.

Meie reisi pealelõunane sihtpunktiks olid suured, sajandeid vanad riisiterrassid. Riisi kasvatus saab alguse vana istanduse põletamisega. Seejärel lastakse see vett täis ja istutatakse taimed ülesse ning kuu pärast viiakse taimed allapoole järgmistele astmetele. Kogu küla töötab samas takstis, sest vee andmine on kanaliseeritud. Bali riisi omapäraks on see, et ta on pikema varrega. Aastas annab bali riisi riisipõld kaks saaki, modernsetest riisitaimedest ka kolm. Riisitaimed korjatakse käsitsi sirbiga, kuivatatakse ja siis pekstakse nuudiga terad lahti enne kui nad töötlemisse viiakse. Huh - sellises palavuses küürutades ja oma paljaste jalakestega vees solistades- ränk amet!

Kella kuueks õhtul jõudsime hotelli. Hakkasime vaikselt pakkima, sest homme lendame Singapuri! Kõik riided mahtusid Liinu osava pakkimise tulemusena ühte kotti.

Reisipäevik: 20.märts 2009

2009-03-20T22:02:00.002+02:00

Hommikusöögirestorani jõudes oli rahvuskaaslastest perekond juba pruukosti võtmist lõpetamas. Meie nautisime seda selle eest pikalt. Suur laadung puuvilju, omlett Kaidole ja karri tofuga pluss praemuna Liinule, vahvlid vahtrasiirupi ja šokolaadikastmega, värsked mahlad. Peale hommikusööki ilmnes vajadus puhkuse järele.

See päev meil tegelikult enam-vähem puhkepäevana oligi mõeldud. Kella 10 paiku suundusime Grand Hyatti randa – seal oli inimesi vähem ja infrastruktuur isegi parem kui meie rannas. Võõras rannas õnnestus meil olla veidi üle 3 tunni. Lugesime raamatuid, käisime ookeanis aga ujuda oli täna ebamugav, sest vesi oli taandunud kaugele. Käis igat masti müüjaid ja ühel eriti paksul mammil õnnestus vene tibidele massaaž pähe määrida. No ma ei tea, mina küll sellise käest seda teenust poleks tahtnud. Siis aga saabus lärmakas vene noorte seltskond ja maabusid sinna kus äsja olid miilustanud üks kohalik neiu ja saksa keelt kõnelev pensionär. Lõugasid nagu oleksid pronksmeest kaitsmas ja reetsid end kohutava värvilise neoonpiltidega saunalinaga- matsikari. Saabus turvamees ja ajas nad minema ja ühes nendega ka meid – neile hakkas arvatavasti tunduma kahtlane, et hotelli privaatrannas on rohkem inimesi kui hotellis ööbijaid.

Lõuna ajal pidasime oma hotellitoas siestat, lugesime raamatut, sõime Pandora kingitust ja jõime mangomahla. Kella nelja paiku otsustasime minna hotelli basseini ujuma, kus me eriti polnud jõudnud käiagi.

Inimesi oli igat sorti, taas tuttav pilt koledast valgest ja palju kenamast kohalikust. Koomiline juhtum oli aga ühe venelasega, kes tellis paki suitsu ja kohalik teenindaja arvas automaatselt, et klient lasi selle oma toa arvele kanda. Esmalt ei saanud klient aga aru, mille kuramuse pärast peab ta allkirja andma. Klient rääkis ainult vene keelt ja mulle tundus, et ega teenindaja eriti seda keelt mõistnud. Läbi suure häda õnnestus siiski sularaha leida ja usin teenindaja leekis vajaliku summat tagasi tooma. Saabudes kohale tekkis taas suur segadus, mille venelane võttis kokku sõnadega „Tõ shto, obishajesh menja?“.

Kella viie paiku läksime Nusa Dua kaubanduskeskusse, mida me olime varem tee ääres näinud. Paganama keskus asus tegelikult päris kaugel, arvestades, et kõnniteel oli natukene teed ja siis suur auk. Igatahes kohale me saime, kuigi kopsud olid tolmust ja odava bensiini haisust täis. Ostsime ära vajalikud kingitused ja tee äärest veel ühest poest ka paar cd-d kohaliku muusikaga.

Õhtusöögiks otsustasime minna Meli Soli jaapani restorani. Teenindaja soovitas meile all-you-can-eat eripakkumise ja selle tulemusena saime üle mõistuse suure portsjoni sushit. Millest tugevalt poole lasime kaasa pakkida, sest ei mahtunud sisse. Aegajalt käisid meile esinemas ka kohalikud tantsijad ja muusikud. Koos meie uskumatult suure sushilaadungiga oli meile veel ettenähtud miso supp, mis Kaidol kuidagi alla ei läinud nagu ka tükk melonit, mis serveeriti seeeest suurepärase rohelise tee jäätisega.

Kõrvallauas istus meil üks elumuredega silmitsi olev vene proua, kes hakkas ühel hetkel minuga vene keeles rääkima. Ma olin sellest tõsiselt häiritud, näen ma siis nii slaavlase moodi välja?

Reisipäevik: 19.märts 2009

2009-03-19T21:28:00.002+02:00

Äratus kell 1:00 öösel. Saime üllatavalt hästi voodist välja :) Kuid juba kell 1:10 helises telefon ja autokutt oli väravas. Panime kõikvõimalikud pikad riided, salli, sokid, selga-jalga ja siis autosse! Autojuht oli üllatuseks taas Goldy autojuht, vana tuttav juba. Sõit kestis umbes 1,5 h, teel oli ülipalju koeri ja mõned inimesed, sest täna oli pühajärgne päev ja paljud ei hakanud magama minemagi – nii kui nii on vaba päev. Nagu ka meie teejuht Wayn. Mägi, kuhu me ronima hakkasime oli vulkaani kraater. Vulkaan ise oli viimati aktiivne aastal 2000 ja kuna ta oli nii mitu korda erinevatest kohtadest pursanud, siis usutakse, et iga korraga jäävad tema pursked tagasihoidlikumaks ja vulkaan on suremas.

Meie eesmärgiks oli ronida 1000-lt meetrilt 1700-le. Alpides oleks tegemist tagasihoidliku jalutuskäiguga, kuid siin oli see 1 tund ja 40 minutit ränkrasket tööd – higi leemendas ja südamelöögid olid pidevalt laes. Oli täiesti pime, ka tagurpidi poolkuu pakkus valgustusteenust vaid kohati. Hakkasime astuma: teejuht, Kaido ja Liinu. Liinu viibis alguses täielikus pimeduses, meestel oli seasilmsed taskulambid, astudes enamvähem kobamisi, kuni ta paigutati keskele ja giid otsustas edasi liikuda ilma taskulambita, mille ta andis Liinule. Taskulambi puudumise probleemi lahendas ta siiski väga kärmelt - leidis kotist telefoni. Siis hakkas Kaido sandaali (suurepärane valik mägironimiseks!!!) krõps lahti tulema ja jalg kergelt valutama, aga alla anda ei saanud. Tee oli kaetud laavaklibuga, kohati väga libe. Polnud aimugi, kuhu me suundume, üks pimedus kõik - samm, teine, kolmas, ... tuhande kolmesaja kuues. Tohutu higistamine ja kuigi oli südaöö, oli väljas üle 20 kraadi sooja. Tee ise oli sikk-sakiline ja enam-vähem püstloodis. Puhkasime kuni südamelöögid taastusid ja siis jälle sada sammu edasi kuni järgmise puhkuseni. Lootus oli, et iga sammuga saabusime tipule lähemale. Kui me lõpuks üles jõudsime siis Wayn surus kätt ja avanev vaade oli hingemattev. Olime jõudnud Mt Baturi otsa - all orus järv ja selle tagant paistmas Mt Abang (2152 m) ning selle tagant omakorda saare kõige kõrgem mägi Mt Agung (3142 m). Viimase otsa oli roninud ka teejuht Wayn, kuid isegi temal, kellel Baturi otsa ronimine oli kerge jalutuskäik, kulus aega enam kui 6 h. Meie arvatavasti, no poleks kohale jõudnudki.

Igatahes olime me rahul, väsinud ja enese üle uhked, et me pisikestele kahtlustele vaatamata alla ei vandunud ja tippu ronisime. Me olime kõige esimesena tõusmist alustanud ja tempole vaadates südamest üllatunud, et ka esimesena tippu saime. Ohkega vaatasime mööda mäekülgi liikuvaid tulukesi – tulemas oli veel ca 5 gruppi. Meie juht keeras väikeses mägimajakeses seina äärde magama ja varsti norises mõnusalt. Kui alguses oli suur palavus, siis nüüd hakkasid märjad riided seljas tuule käes külma tegema. Sirutasime veidi jalgu, ohhetasime mägede ilu üle ja ...liitusime tagakambriga.

Juba paarikümne minuti pärast saabusid teised ja algas sahmimine seni luku taga olnud köögis. Gaasipõletid ja mehed tossasid - varsti kees vesi ja soovida sai mida iganes. Alates klaasis kuumast veest (8000 rp) kuni kuuma šokolaadini (15000 rp). Pudel vett maksis mäetipus samuti 25000 ruupiat ja mulle isiklikult tundus see hind soodne juba seetõttu, et keegi tüüp vedas selle juba oma seljakotis mäest üles.

Liinu läks sooja saama ja rääkis matkajuhtidega mõnusas köögikeses juttu, munad keesid vees ja hakati valmistama banaanisaiu. Inimesed rääkisid omas ja võõras keeles, kust nad on tulnud ja kuidas on eluke. Liinu sai hea jutuotsa peale ühe giidiga oranžis jopes. Ta rääkis, et on nii giid kui ka farmer – tomatikasvataja. Tomateid saab Balil 2-3 saaki aastas, mis sõltub sellest kas elad veekogu ääres või mitte. Hiljem alla ronides nägime ka autokastis tööle toodud rõõmsaid naisi, lapsed naersid ja uudistasid meid oma tomatikorvide vahel. Kõike mis annab kannavad aga naised peas. Saaki saab vastavalt kuival aastaajal 2 ja vihmasel 1 korra. Põhiline tomatieksportija on aga Java saar kuhu suundub ka enamus Bali tomateid.

Juba võileivasöömise ajal hakkas koitma ja inimesed rõõmustasid üha rohkem neid ümbritseva ilu ja koosolemise pärast. Päike tõusis väga kiiresti ja punaselt. Päikesetõusule lisaks tuli üllatus-ilmusid kraatris asuvast koopast ahvid – üle 10 isendi kohe kindlasti. Vabas looduses ja seltsivad inimestega! Ahvidele ja koertele (kes saatjatega olid kaasas mäkke roninud) anti jääke banaanileivast ja tore oli neid vaadata.

Tee allamäge ei vajanud ühtegi puhkust. Alguses vaiksena tundunud teejuht rääkis Bali koolikorraldusest. Selgus, et haridus on Balil luksus ja alates algharidusest tuleb perekonnal selle eest suuri summasid välja käia. Vaid 15% nende küla elanikest on saanud endale seda luksust lubada. Et peres on lapsi kuni 14, siis eks sa koolita neid!

Edasi sõistime mägikülades ringi. Ostsime puuvilju ja uudistasime riisi kasvamist. Varsti olime esimeses templis – Tirta Empul Tampaksiring. Seal andis autojuht poolvargusega meile selga saronid ja kolasime mööda templit ringi. Kaido pildistas salaja palvetavaid inimesi ja otsustasime neid rohkem mitte segada. Inimesed tulevad templisse kolm korda päevas, kaasas annid ohverdamiseks Jumalale. Neid ande kantakse kas ümmargustes või siis kandilistes kastikestes, mitu tükki korraga ja ikka pea peal. Enne palevele minekut on bassein kus inimesed kümblevad ja teevad ennast puhtaks. Sinna templisse minnakse kui tahetakse kurje vaime eemale ajada või on mured. Templi kohal mäel kõrgus luksusvilla, kus elab Indoneesia endine president.

Jõudsime Ubudi ja üks tuntumaid atraktsioone on Monkey Forest. Kuidagi imelik tundus tühjade kätega külla minna, nii tingis Liinu kohalikult mammilt väikeste banaadide pundi hinna 20 tuhandelt kümnele ja suundusime metsa poole. Siis aga jooksis meie autojuht telefoniga meile järgi, sest Ida oli otsustanud kontrollida, kas meiega on kõik hästi. Liinu kuulas ja vaatas mind ja lasi banaaniröövil aset leida. Aga ega kõik neile elukatele ei sobigi – üks ahv nõudis koheselt uut banaani, kui oli eelmise söögikõlbmatuks tunnistanud. Mõne aja pärast ronis üks ahv Kaidole selga ja revideeris särgi tasku läbi – kuna meie jaoks on asjad alati nõmedad olnud, siis polnud ka mida pihta panna peale ühe banaani. Kohtusime pärast veel ühe imearmsa ahviperega, tore oli!

Et päev oli alanud varakult oli käes alles keskpäev ja Ida kutsus meid oma restorani sööma, mida tal on Monkey Forest Road’i ääres lausa kaks: Bali Pesto Café ja Barberkyu. Viimases maandusimegi. Salat oli ülimaitsev – kana, ananass, tomat, roheline sibul, lehtsalat... Kaido sõi muidugi satayd. Pearoaks tellisime eriti balipärase suckling pig’i – riis, köögiviljad, vorstike ja sealiha olid hästi maitsestatud ning maistvad. Liinul oli just hästi vürtsikat vorstikest kõige raskem süüa. Ida imestas, et miks inimestele seakamar eriti maitse, meie igatahes tegime taldriku täielikult puhtaks.

On suurepärane reisida maailma nurkadesse, kus sul on ees vanad tuttavad.

Meie väljasõit lõppes Goa Gajahis asuja ujuva templi külastamisega. Rahvast oli kenal pealelõunal murdu ja 150 aastat tagasi loodud tempel on ilmselge vaatamisväärsus. Teel koju tukkusime mõlemad ja hotellitoaski maabusime kohe voodisse. Algses programmis oli ka Elephant Parki külastus, aga kuna see oli ilmselge turistikas, siis loobusime sellest. Mis aga ei tähenda, et Baldi Adventure Park’i külastada ei maksa -kindlasti maksab!

Reispäevik: 18.mai 2009

2009-03-18T21:13:00.002+02:00

Niisiis, varajane äratus ehk kell 6:30. Ärkamine oli väga raske, kuid juba 7:30 väljusime esimesele ametlikule ekskursioonile. Sõit viis meid Benos sadamasse, kust kell 9:00 andis katamaraan Aristocat otsad, et meid kahe tunni pärast maale lasta Lembongani saarel. Merereis oli väga mõnus, päikest palju, külmad joogid ja värsked suupisted. Saarel oli sini-sinine vesi, kui poleks olnud hullumeelset kuumust, siis oleks selle saare turistiosa kindlasti kvalifitseerinud paradiisiks.

Esmalt läksime pool-allveelaevale, mis viis meid vaatama koralle. Seejärel toimus juba tore BBQ-lõuna, mille maitseelamused olid maksimumilähedased. Peale seda arvasime, et võiks minna saarele ise jalutama elik vaatama, kuidas kohalikud elavad. No ei ela kuidagi - lokkav vaesus, ainult soe kliima arvatavasti laseb ära elada ka mitte midagi tehes. Iseasi kaua sa seda viitsid, mind ausalt öeldes ajas see kuumus närviliseks.

Saabusime tagasi viimasel hetkel kui kuulutati välja snorgeldamistuur. Läbi häda leidsin lõpuks komplekti kus 3XL vest mulle ka selga läks. Üldiselt ei olnud mingit juhendamist ega kedagi, vaata ise kuidas hakkama saad. No nagu selgus, said kõik hakkama. Rääkimata maskide ja torude desinfitseerimisest, jumal teab missugune koolerahaige seda ennem oli kasutanud. Aga snorgeldus ise oli muidugi absoluutselt priima – värvilised kalad, korallid-. Tegime hulga veealuseid pilt- see aparaat oli küll väärt sünnipäevakink.

Seejärel oli aega veidi laiselda ja värskeid mahlasid nautida. Kell 16 hiivas Aristocat ankru ja algas tagasisõit. Meie laeval oli ka üks massiivselt suur mees, kelle kõrval isegi mina tibatillukesena paistsin. Ka pranstlased olid väsimusest vaiksemaks jäänud ja Liinu püüdis põrandast pritsivat vett trotsides veidi tukkuda. Lõpuks oli ta küll päris märg aga süda polnud paha ega midagi.

Meie hotellis peeti täna õhtul pulmi, üks kohalik neiu oli kosinud Hollandist pärit noormehe. Jalutasime Solia Mel kuurortisse, kus oli lähim jaapani restoran ja tegime sushiõhtu. Sushi oli super, tee ajasime ümber ja restoranis olid väga lahedad nõud. Käisin ka vahetamas valuutat, kurss oli vahepeal langenud ning 100 dollari eest sai ca 15 000 ruupiat vähem. Õhtul oli palju mäkerdamist kreemidega, Liinu oli tõeliselt ära põlenud - jalad kärssanud ja piki kõhtu suur triip. Minul seis nii hull ei olnud, sest päikest kartva inimesena olin ma ennast kaitsnud riietega J

Reisipäevik: 17.märts 2009

2009-03-17T21:03:00.002+02:00

Et jõuda hommikusöögile, peame ärkama koos äratuskelleaga. Esimesed kakskümmend minutit mööduvad nagu udus, siis läheb veidi klaarimaks. Hommikul käisime kohaliku reisibüroo esindajaga kohtumas ja panime ennast kirja ka paarile „ametlikule ekskursioonile“. Muidu aga otsustasime teha täna jalutuspäeva ja kondasimepõhjalikult mööda Nusa Dua kuurortirajooni. Ega siin peale hotellide suurt midagi ei ole, meie kõrval samasugune Westini resort, siis Solia Mel, siis veidi edasi Hyatt jne, jne. Meeletu palju venelasi, tuleks neist või murdosagi Tallinna, oleksid meie hotellide mured murtud.

Silma hakkas üks kena asiaadineiu mitte nii väga kena valge mehe peal miilustamas. Samas võis see olla ka siiras armastus, mis neid teineteist limpsima pani. Selliseid naisi ei ole tegelikult üldse märgata ja kui ta ka kaupmees oli, ei seda talle ka pahaks saa panna – arvatavasti päevakene sedalaadi teenistust on võrdne poole aasta palgaga riisipõllul.

Meie käisime ujumas ja siis tulime ringiga koju tagasi. Jõime taas värsket mahla ja saime aru, et mahla teeb heaks kas papaia või ananass. Olime matkast väga väsinud ja tegime väikese pealelõunase uinaku.

Õhtul otsustasime murda välja kuurorti valvatud territooriumilt ja läksime sööma ühte kohaliku restorani Name. Otsustasime taas tellida „little bit of everything“ ehk seitse käiku roogasid kahepeale.

Uskumatult maitsvaks osutus magustoit banaan taignas. Loomulikult oli hea juba tuttav sattay, seekord heas pähklimaitselises soustis. Igal juhul kukkus restoran meie tellimuse tõttu trammi alla (hoolimata sellest, et me olime seal ainsad kliendid), peale meie söökide valmimist väljus köögist kolm kokka. Arvatavsti neile piisas meie poolt tekitatud käibest. Söögist oleks piisanud meile ka siis kui oleks vaid ühte kokka rakendatud - selgelt ülehinnatud tühjad kõhud.

Koju tagasi otsustasime jalutada väikese ringiga, et kõhus oleks veidigi vähem raske. Ostsin kaubatänavalt 60 krooni eest päikseprillid – poekese müüja uskus tõsimeelis, et Eesti on kas osa Bosniast või siis vähemasti Horvaatiast (no hea, et Venemaaga ühte patta ei pandud). Peale ostu oli müüja loomulikult õnneseen ja ütles, et Eesti inimesed on tema suured lemmikud. On pugejas!

Jalutades nägime pisikesi nahkhiiri, kes lendava roti nime all mulle just eriti ei sümpatiseeri. Kodus olime harjumatult varakult - kell 21 kiikasime korraks telekast kohalikke uudiseid. Homme on varajane ärkamine, sest läheme merereisile. Liinu ikka loodab, et ma murdun ja lähen sukelduma või siis lasen vähemati tema sinna J

Reisipäevik: 16. märts 2009

2009-03-16T20:50:00.002+02:00

Ärkasime veidi varem kui eile, juba kell 9 olid meil jalad all. Saime lõpuks maitsta ka oma hotelli hommikusööki, ei midagi erilist kuid hommikusöök oli muidugi väga hea. Sõime nuudleid ja värskeid vahleid, jõime arbuusi- ja papaimahla. Patt oleks nurised.

Seejärel läksime lahku. Liinu otsustas osaleda hotelli spaa tutvustuses. Kus nagu selgus, oli ta ainuke külaline ja sai seeläbi kuue spaatöötaja täieliku tähelepanu osaliseks. Tagasi tulles oli tal kaasas terve lehekülg tarkust, milleks üks või teine spaaprotseduur hea on, kuidas seda tehakse ja milline on selle ajalugu. Mina käisin samal ajal hotellibasseinis ujumas.

Mõtlesime teha veidi „turistikat“ ja otsustasime võtta ette reisi kilpkonnade saarele. Goldy küll hoiatas, et „dont expect much“ aga kui päris aus olla, siis see oli ainus ettevõtmine mis meile Balil väikese pettumuse valmistas. Esiteks polnud see saar mingi saar, rohkem nagu poolsaare moodi saar ehk meid lihtsalt veeti paadiga mööda rannikut veidi kaugemasse külla. Seal näidati meile tõepoolest erinevas vanuses kilpkonni, lisaks kastis madu, puuris öökulli, ja keti otsas ahvipoissi ning kasseeriti iga liigutuse eest raha. Veelgi enam, meid tassiti mingi putka juurde kust me ei saanud ennem tulema kui pidime ostma mingi paganama sõrmuse. Aga no selleks need turistikohad on selleks, et lolle pügada.

Pärastlõunal sõitsime taksoga Bali Rich Villasse (Seminyaki nimelises linnas/külas) kus ööbis Sasima ja kuhu nüüd oli kolinud Pandora oma abikaasaga. Villad on äärmiselt populaarne ööbimisliik Balil, mulle isiklikult hotelliinimesena meeldib hotell rohkem. Taksojuht oli jutukas mees Iwan, tutvustas meile eesseisvaid pühasid ja kasseeris sõidu eest 150 000 ruupiat. Pandora juures võtsime osa spaa protseduuridest, meile Liinuga eraldati seks puhuks eraldi villa. Protseduurid viisid läbi kaks kohalikku neidu, vanuse kohta oskab öelda, et arvatavasti „noor“ kuigi neist inimestest ei saa ju lõpuni aru mis nende tegelik vanus võib olla. Igatahes saime osa terve keha massaazist, samuti oli programmis veel rohelise tee scrub, jogurti mask, ingveri tee ja lillevann. Suurepärane elamus, maksis 300 000 ruupiat nägu ja mitte ei saa miks sama raha eest saab meie spaades kakskümmend minutit soolakambrit...

Olles enda eest igati hoolitsenud otsustasime, et time to eat! Valisime õhtusöögiks seekord tai köögi, selleks leidus sobilik restorani Lemongrass. Kala oli oivaline, supp mõnusalt spicy (sibul, pipar, seened, tomat...), roheline karri ja punane karri, mõlemad väga head. Proua omanik oli keset restorani ja hoidis kõigel silma peal, ma sokutasin 50 krooni jootraha enam-vähem leti alt meie meeldivale teenindajale. Neid inimesi teades olen ma küll kindel, et ega ta seda endale ei jätnud.

Peale sööki otsustasime, et teeme väikese jalutuskäigu mööda Seminyaki ja liikusime ookeani poole kuni jõudsime Gado-Gado restoranini. Seal tegime magusa ringi, jõime värskeid jooke ja tegime kohvid-teed ning mõnel meist oli aastate taguseid aegu mida meenutada. Restoran ei olnud väga täis, kuna ilm oli natukene tuuline ja arvatavasti turistid ei leidnud sinna pimedas teed – see oli taaskord kohalikele ehk veidi kallis koht. Küll olid aga kohalikud aktiivsed ööelu nautimas, tagasi jalutades kutsuti mind küll lillade peole, küll pakuti meile marihuaanat

Nuka peal jätsime ka Pandoraga hüvasti, kes järgmisel hommikul tagasi Taipeisse lendas. Meie siirdusime kodu poole, peatasime selleks ühe ametliku ja üsna koleda takso, mille sohver aga osutus vist kõige ausamaks tüübiks Bali saarel. Leppisime kokku hinn 90 000 ruupiat ja saabudes oli mu üllatus suur kui ta sajalisest andis kümneka tagasi. Tegin talle mõttelise kummarduse ja võtsin rahatähe vastu, sest õiglane hind oli nii kui nii kuskil 50 000.

Reisipäevik: 15. märts 2009

2009-03-15T20:45:00.002+02:00

Kell 12:10 helises telefon ja öeldi, et meid oodatakse. Olime kella neljast öösel nonstop maganud ja taas hakkas meil kiire, kiire. Sama autojuht, kes oli meie teenistuse eile, oli seda ka täna. Kõige pealt tegime väikese reisi ja võtsime peale Pandora ning siis maandusime taas mingis restoranis kus meiega liitus kogu eilne seltskond. Lisaks ohjeldamatule valikule Best of Bali Cuisine lasime heamaitsta maasikamahlal ja papaiamahlal ja magustoiduks võtsime musta riisi pudingit. Peale seda lõputult kestnud lõunasööki lahkusid Ida ja Goldy (viimane pidi õhtusk juba tagasi Jakartas olema) kuid mitte see vaene auojuht kellele anti käsk alles jäänud seltskond viia Thanan Lot’i.

Külastuse eesmärgiks oli vaadelda kuulsat Bali päikeseloojangut. Thanan Lot on üks järjekordne tempel, mille teeb huvitavaks asjaolu, et seal on mõned koopad ja allikad milledele pääseb ligi vaid mõõna ajal. Kui tuleb tõus, siis vaid paadiga. Nagu iga idamaise templi juures, oli avatud ka korralik turg ja koobastes sai raha eest nautida nii püha allikat kui puudutada püha madu.

Bali ei ole värvikirev saar, ta on hästi, hästi ilus roheline saar. Thanan Loti ümbruses jalutamine on üks neist paljudest walk’dest kus igal sammul on mida vaadata, ahhetada ja ohhetada. Liinu oli paljude tumedate meeste pilkude all, noored poisid tegid kes salaja, kes avalikult pilti ja kuna mina oma suure kasvu tõttu ka selgelt välja paistsin, siis langes ka mulle osaks avalik tähelepanu, mida ma eriti kodumaal südamest naudin. Igatahes, lõpuks leidsime ühe restorani kus sõime kookost – õnneks oli meil Sasima, kes oskas nimetet puuviljaga hästi ümber käia. Päikeseloojang oli kiire ja loomulikult väga kaunis.

Õhtusöögiks valiti restoran Sarong. Nagu me aru saime, siis oli tegemist saare küll ühe kallima aga sedavõrd hinnatuma restoraniga, siiski nö turisikaga kus kohalik eriti ei käi. Aga ta ei käi seal hindade tõttu, mis olid ehk sarnasel tasemel Tallinna vanalinna restoranide omaga. Näiteks hommikune koht oli laias laastus kolm korda odavam. See selleks.

Sasima tellis „a little bit of everything“ ja loomulikult saime taas absoluutse kulinaarse naudingu osalisteks. Veelgi loomulikumalt tähendas see „little bit“ taas enese kurguni täis söömist.

Jätsime hüvasti Sasima ja tema abikaasaga kes pidid hommikul tagasi Bangkoki lendama. Meie kõndisime veidi oma kuurordis ringi, et toit kiiremini seediks, vaatasime öist ookeani ja pidime tunnistama, et pole grammigi päikest seni saanud – oleme kogu aeg olnud autos ja/või restoranides. Lõpuks saime ka oma reisikoti lahti pakitud.

Reisipäevik: 14. märts 2009

2009-03-14T20:34:00.002+02:00

Isegi istudes ligi 12h economys suunal Frankfurt-Singapur, oled päri kõikide nende auhindadedga mida sellele lennufirmale on omistatud. Kuigi, mis seal salata, heites pilgu esimesse või ka äriklassi, siis saad ikka aru, et mingil määral on õnn rahas – saad vaadata suuremat telekat kui sul on kodus, ühed maailma kaunimad stjuardessid serveerivad sulle head ja paremat ja mitte ükski stressis lääne euroopa vanaldane turistihakatis ei vaju sulle põlvedele oma istmega, sest tal kuradi jobul on vaja magada lennukis! Rääkimata istmete vahest, mis tundus, et on mitu meetrit.

Meile, nagu juba öeldud, Eesti töölisklassi esindajatele, sellist luksust osaks ei langenud. Küll aga oli seegi vähene ülivõrdeline Euroopa või USA lennufirmadega, kust meie varasemad kogemused. Isegi vaesteklassis serveeriti mitmekäiguline õhtusöök ja seejuures oli pearooga võimalik valida kolme valiku hulgast. Rääkimata pidevast jookide ja snäkkide serveerimisest ning tase omaette oli meelelahutus reisi ajal. Filme oli võimalik valida sadade hulgast, lisaks teleseriaalid, haridusprogrammid, jne, jne. Olles veidi tukastanud, siis ära kaenud viimase Bondi ja saanud suurelamuse Rentslimiljonärist, selgus tõsiasi, et me olime sujuvalt juba üle India lennanud ja Singapurini jäi vaid paar tundi. Hommikusöök, mis kohaliku aega arvestades oli küll sügav lõunasöök ja maandusimegi!

Kaks tundi hiljem toimetas meid sama lennufirma Boeing 757 Denpasari suunas. Lend oli sama meeleolukas kui eelmine kuigi kestis vaid napid kaks tundi. Denpasari jõudes oli juba pime. Maandudes võttis meid vastu 30 kraadi öökuumust ja selline keskmise suurusega lennujaam mis arvatavasti siiski suurem kui Tallinna oma. Tolli- ja immigratsioonitöötajad on minu jaoks alati ebameeldivad ja nii ka seekord. Igat kuradi asja puuriti nagu me oleks nende maale toomas linnugrippi, immigratsioonimees täitis viisadega mingeid täiesti kõrvalisi passe, ühesõnaga neil jumala pohhui, et pool lennukitäit oli olnud nende suunas teel mingi viimased 17 tundi. Kuidas on võimalik, et just see kontingent igas riigis ei ole saanud elementaarsemat väljaõpet klienditeeninduse alal?

Olles läbinud selle kadalipu võttis meid vastu kohalik tegelane, kes rääkis meie üllatuseks peaasjalikult saksa keelt ja eriti mitte inglise keelt. Sarnase probleemi otsa me sattusime korduvalt hiljemgi, kui kasutasime ametliku reisikorraldaja teenuseid. Siit ka meie soovitus, et kodumaal tasub kontrollida kelle reise vahendatakse. Meid see mure küll väga ei morjendanud, sest egas me sinna paketireisile läinud. Meie tahtsime kohtuda ennekõike minu koolikaaslastega Shveitsist, keda ma polnud kohanud juba viimased peaaaegu 13 aastat.

Nusa Dua Beach Hotel & Spa, nagu selgus, oli meil tüüpiline Balil asuv viie tärni hotell. Asus ta Nusa Duas, mis küll ei ole miski keskus aga pealetükkivatest kohalikest olid need kuurordid eraldatud ja ajutiselt andis see hea puhkemomendi. Neile küll kellel transpordiga raskusi soovitaksime me pigem valida elukohaks Kuta, see on kohutavalt mustem ja räpakam aga olete päris elu keskel. Muidu peab arvestama meie rahas kuskil 300 krooni edasi-tagasi reisiks nö taksoga.

Olles saanud ennast sisse registreerida, hakkas meil kohe kiire, sest koolivend Goldy oli meile juba järele saatnud oma autojuhi. Reis võttis aega umbes kolmveerand tundi kui sattusime ühte imekaunisse restorani, kus olid juba kohal Goldy, Ida, Pandora, Sasima oma kaaslastega. Kella kolmeni öösel jõime kõige erinevaid mahlu, kokteile ja smuutisid kõige värskematest eksootilistest puuviljadest. Rõõm oli näha, et kolmteist aastat ei olnud kellelegi liiga teinud ja üldine kommentaar oli, et all looked exactly the same.

Reisipäevik Bali-Singapur: 13. märts 2009

2009-03-13T20:26:00.002+02:00

Oleme juba ammu võlgu oma reisipäeviku Balile ja Singapuri. Hakkame seda siis otsast avaldama, day by day... Head lugemist!

E & K

Täna sai alguse meie pikalt planeeritud ja kaua oodatud puhkusereis Kaug Ida suunas. Sihtkohaks Bali ja Kaido poolt oli seda reisi planeeritud kuskil nii viis-kuus aastat kindlasti, kui mitte kauem. Reisi algusele lisas vürtsi, et suurel, ülekaalulisel inimesel jätkus ebavajalikku aktiivsust minna ca viiskümmend tundi enne väljalendu sulgpalli mängima ja rebestada oma säärelihast. Mustamäe EMOs anti mõned juhised ja lohutati, et paari kuu pärast on asi kombes.

Niisiis, longates jõudsime Tallinna lennujaama ja õnneks väljus Lufthansa liinilend Frankfurdi suunas õigel ajal. Samal lennul sattus olema ka mu koolivend Tartus, kes nüüd Soomes tubli uroloog, viis oma pere Pariisi Disneylandi. Meie lonkasime/kõndisime paar tundi mööda lennujaama, et mõni minut enne südaööd võtta koht sisse Singapore Airlines’i Boeing 777 pardal. Loomulikult economy’s aga uue lennukina oli see väga okei.

Meiega koos reisisid, ja nagu hiljem selgus, siis samas hotellis elasid veel ühed eestlased. Nendelt õppisime kuidas peab lennujaamas käituma, nimelt meeldis neile „ära fikseerida“ oma gate, et siis koos minna poodidesse. Ma ikka imestan lapsevanemate kannatlikkust. Perepoeg nimelt nõudis lennujaamas, et ta tahab endale osta kohvrit! Ja ema seejuures seletas kannatlikult, et ega tal seda ikka väga tarvis ei lähe. Minu arust oli see lausa sõge tahtmine elik olukord, kus said otsa vajadused ja algasid lollused...

Kuidas me eeltähistasime wabariigi aastapäeva

2009-02-24T08:53:00.002+02:00

Kuna oli lühikene tööpäev, siis läksime Liinuga kella 15ks kinno, vaatasime filmi “Ta ei ole sinust eriti sisse võetud”. Meenutas kunagist “Armastus on see” vähesel määral. Siis jalutasime Silki, sõime seal sushit, seejärel käisime uudistamas Schnelli tiikide ääres lumelinna ja lõpuks jalutasime läbi Kristiine keskuse koju. Peale sellist matkamist tuli õhtul kiiresti uni peale ja magasime Pehmed & Karvased maha.

Kuidas me käisime talvepäeval

2009-02-22T16:42:00.009+02:00

Käisime nädalavahetusel kind of a spa's Nelijärvel. Nädalavahetusel oli vähemasti Põhja-Eestis imeline talveilm ja meil on saamas traditsiooniks, et vähemasti kord aastas peaks ikkagi käima suusapuhkusel. Arvestades meie suusaoskusi on ühest päevast suusapuhkuseks küll ja küll.

Nelikas oli täiesti väljamüüdud kuid peremehe abiga saime kasutada palkmajakest. Suurepärane lahendus, vähe inimesi ümber ja täielik privaatsus. Pakkisime asjad lahti ja asusime täitma nö "kohustusliku kava". Kuna mul olid suusad kaasa aga Liinu ja Riina pidid need laenutama, siis läksin esimesena lund sahistama. Tunne oli tavapärane: väga ebamugav samas aga hingematvalt tore. Olles nii paar kilomeetrit ühele ja teisele poole liikunud tundus, et aeg on tagasi "baasi" pöörduda. Teel sinna sattus ette ka üks ületamatu kurv kus ees liikusid head kaaslased. Seni kuni tema suuskasid sain mina vaadata telekat.

Siis tuli kavasse lõunasöök. Proovisime seda teha puhkekeskuse õlletoas aga sääl oli pikk saba ja üks vähe pinges pereisa, kellele käis julmalt närvidele, et kaaskülastajad ei tahtnud välisust kinni panna. Otsustasime, et läheme hoopis Musta Täku Talli. Aastaga polnud menüü vahetunud, rahvast oli keskmiselt palju ja teenindaja oli harukordne nähtus, nagu neid aeg ajalt ikka näha on. Pika seletamise peale õnnestus siiski vabaneda forelli saatvast kastmest kuid kartulid õnnestus ikka saada sellised, mis olid eelnevalt fritüüri külastanud ja salat meenutas loodusõnnetust, mida suudavad kokku komponeerida kokakooli ettevalmistuskursustel osalejad. No vahet ei ole kas praad maksab 100, 300 või 500 krooni aga sellist s**** ei ole aus inimestele raha eest müüa! Tallinnas lähed konkurendi juurde aga Jänedal on ainus konkurent A&O pood.

Meie õhtusöök osutus hoopiski meeldivamaks, pärines ta Aegviidu brändimata kauplusest. Enne seda aga käisime uisutamas, mina suutsin järve peal teha ühe väikese ja viis suurt ringi. Muidugi ei ole ma kaugeltki mitte eriline uisutaja, enne 30.ndaid aastaid ei olnud ma elus kunagi uisutanud, aga see osa kehakultuurist oli siiski vähe meeldivam kui suusatamine.

After-ski möödus Monopoli mängides kus Liinul oli uskumatult vedamist. Mina ja Riina üritasime strateegid olla ja hävisime ereda leegiga :-)

Hommikul oli õlletoas taas äärmiselt uhke atraktsioon. Keset kampsuneid ja karupükse ilmus hostelist välja suur kamp härrasnoori, kõikidel ülikonnad või range joonega kostüümid seljas, nimesildid rinnas ja puha! Noored bürokraadid. Mõtlesin, et kui ma ise kunagi üritasin liikuda Baltika algelises ülikonnas, Tšehhoslovakkiast pärit nelja rublase lipsuga, siis võis see vaade olla vanematele inimestele arvatavasti veelgi koomilisem.

Nüüd on talvepäev peetud ja aeg hakata valmistuma päris puhkuseks. Enne seda oleks tarviline kuidagi üle elada aga veel paar üritust mis ka siin leiavad kajastamist.

Kuidas me käisime kontserdil, hotellis ja teatris

2009-02-15T20:04:00.010+02:00

Möödunud nädalal sattusime lausa kahel korral kultuuriüritusele.

Teisipäeva õhtul käisime Vene Draamateatris täiesti eestimaisel kontserdil - Väikeste Lõõtspillide Ühingu 20. juubelil. Kontsert osutus väga heaks, esinejad nautisid seda mida nad tegid ja seeläbi oli tulemus ka üdini positiivne. Repertuaaris oli palju tundmatuid lugusid (mida Matvere muhedalt lahti seletas), mitmeid tuntuid laule ja lõpetuseks tuli ära ka "Nõia elu".

Selliseid kommertsivabu ettevõtmisi võiks rohkem ette tulla.

Peale kontserti külastasime kõrghoonet Tornimäe tänaval ehk Swissoteli. Linnalegend räägib sellest majast igasugu jutte. Kuna ma olin kolm

kuud külastanud nende spordiklubi, siis kasutasin ühtlasi õigust lubata tasuta hotellitoale. Teadmata ise selle maja hingeelu peab siiski tunnistama, et see on väga, väga, väga hea hotell ja ma julgen küll väita, et Eesti parim. Käisime ka 30. korrusel asuvas Horisondi restoranis kus esimest korda Eestis juhtus selline lugu, et osutatud teenindus oli parem pakutavast söögist. Nii, et taaskord peab tõdema, et siiski välismaine management on see, mis meie hotellimajanduse taset tõstab.

Neljapäeval olime taas Eesti Draamateatris, sedapuhku oli etenduse valinud Liinu lasteaia kollektiiv, etenduse nimeks "Jõgi voolab läbi linna". Kuigi üles astus teatri koorekiht, oli pool saali tühi. Etendusest - ühes Põhja-Soome linnas ristuvad kolme mehe eluteed. Need on trükitööline Ilmari Autio, keemiaprofessor Seppo Pihlaja ja tema kunstnikust poeg Ilmari Pihlaja. Nende elukäigud selguvad, kulgevad mõnda aega koos, põimuvad, lahknevad. Loo sündmustik on lihtne ja realistlik, ent elueheduse tunne võimas ja kaasahaarav. Niimoodi iseloomustab seda muidugi teatri koduleht. Ingomar Vihmar on nii selle lavastuse kui Pedro Paramo ja tundub, et see mees kipub lavastama lihtsa inimese jaoks raskesti mõistetavaid etendusi. See etendus ei olnud küll selline jama nagu Pedro aga kindlasti mitte ja shedööver.

Kuhu nad kõik kiirustavad?

2009-02-07T21:48:00.005+02:00

Täna otsustas veel üks legend lapepõlvest, et aitab! Gunnar Hololei elas küll ligi 82 aasta vanuseks mis on mehe kohta väga viisakas vanus. Puhka rahus, suurepärane, et olemas olite!

Olles kuulanud selle mehe spordireportaaže, tuleb oma kõrgest vanusest hoopistükis rõõmu tunda. Tänapäeva noored peavad tarbima igasugu saasta (taustaks käib Eesti Laul nimeline jubesaade) ja on jäänud ilma kõigest sellest suurepärasest mida pakkusid nt kaheksakümnendad.

Ei usu? No kas keegi tänapäeval keerab telekal heli maha, et "häält" kuulata raadiost? Aga Hololei ajal tegi enamus inimesi nii. Siis oli meil muidugi ka korvpallimeeskond kellele tõeliselt kaasa elada.

Õhtuleht tegi väikese kokkuvõtte, nö best of:

Legend motorajalt. Oli kord Tilli-nimeline mootorrattur. Hololei teeb reportaaži Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringraja ääres: „Teesalu juhtis, kes nüüd tuleb esimesena välja Rummu kurvist? ... Teesalu, Till pikalt, pikalt ees..."

„Spordiuudised täidab Hololei."

Erik Lillo: Vahel tegi Hololei jõulisi krutskeid. Kell 11 õhtul on viieminutiline saade. Mitte pikem, ning lisaks korvpallile pidid sisse mahtuma ka paljud teised spordiuudised. Riias lõppes üks korvpallimäng kella kümne paiku. Hololei tegi sellest kokkuvõtte, saatis ära kümme minutit enne ühtteist. See oli täpselt 4 minutit ja 55 sekundit pikk. Monteerida enam ei jõudnud. Saate alustuseks teatasin: "Tänased spordiuudised täidab Gunnar Hololei korvpalliga." Oligi kõik!

Tüli kandus raadiosse

Aleksei Tammiste: Kord läksime Leedus Hololeiga põhjalikult tülli. Kui Tallinna tagasi jõudsime, küsis Mikk Mikiver minu käest: kas tülitsesite Hololeiga? Mina vastu: kuidas sa tead? Mikiver vastas: reportaažist oli kohe aru saada!

Topeltreportaaž koos Ubaga

Tiit Karuks: Gunnar Hololei ja Toomas Uba olid nii kõvad isiksused, et ei mahtunud koos ühte reportaaži tegema. Kui pikamaajooksja Enn Sellik tuli N Liidu meistriks, rääkisid Hololei ja Uba viimasel paarikümnel sekundil koos. Kumbki ei tahtnud vait jääda, räägiti teineteisest üle. Kuidas Sellikul läks, sellest sai ikka aru.

Minuteid ei lugenud

Erik Lillo: Olümpiaraadioid ja suveraadioid toimetavad ka teiste valdkondade inimesed. Kord vedas üht päeva Hubert Veldermann. Pani kirja, et korvpallile näiteks viis minutit, tollele nii palju, muusikale nii palju. Lõigu pikkus oli Hololeiga kokku lepitud. Korvpallireportaaž ei läinud otse-eetrisse, kokkuvõte venis kokkulepitust pikemaks. Mäng oli tasavägine, lõpuni tehtud, pinge üha kasvas. Veldermann aga lõi stopperi käima ja kui viis minutit täis sai, võttis käärid. Lõikas kõige põnevama osa välja. Kui Hololei asjast teada sai, järgnes märatsemine.

Otseülekanne šampanjapudelitega

Heino Enden: Olime hooaja viimasel tuuril Kiievis. Viimane mäng peeti hommikul, reportaaž ei läinud otse-eetrisse. Ilm oli palav, maikasärgi väel Hololei võttis pärast hotellis mängijad kokku, teatas, et annab mänguülevaate Tallinna edasi ja seejärel räägib meiega hooaja kokkuvõtteks. Kui kõne algas, põrutas Hololei telefonitorusse: „Siin Kiiev, Kiievi spordipalee!" Ja nii edasi. See oli niivõrd ootamatu, pooled mängijad tegid, et toast välja said, ja purskasid siis suure häälega naerma - lugu läks ju linti, mikrofoni lähedal tuli vait olla! Meie ootasime tavalist, rahulikku juttu. Kontrast oli hästi suur - Hololei maika väel, lühikestes pükstes, viis väikest šampanjapudelit maa-alakaitse moodi rivvi sätitud, ja siis tuleb täiesti ehe reportaaž, nagu mäng käiks.

Reportaaž Windowsi laadimiselt

Hololei legendaarsust kinnitab tõik, et arvutifriikidel on käibel nali, kuidas halloomees teeb otseülekannet Windowsi programmi installimiselt: „Sinine pilt on ees... meeletu möll käib... igasuguseid faile kopeeritakse ja sinine latt püüab kollase lati järgmises kurvis kinni!"

Kuidas me oleme veetnud paar viimast nädalat

2009-02-07T08:13:00.005+02:00

Mitte kuidagi ei jõua siia kirjutama, kuidagi ei tule vaim peale. Lisaks muudele põhjustele olen ma taas hõivatud tööga mis võtab päevas mitmeid, mitmeid tunde ja ikka on tunne, et pooled asjad on pillapalla. Arvatavasti saavad siin olema siis veidi harvemad postitused aga see eest veidikene pikemad.

Käisin eile ACCE korraldatud üritusel kus majandusest rääkisid üks kõrge parlamentäär (kelle nime ma ei hakka siin nimetama) ja üks tõeliselt hea kõnemees Ernst & Young'st, kelle nimi kahetsusväärsel kombel vanainimesel meelde ei tule. Kuna tegemist oli natuken

e kinnise üritusega, siis õnneks räägiti asjadest nii nagu need on ja laias laastus on olukord ikka väga S. Mis kinnitas ühe suurärimehe juba aasta tagasi öeldud sõnu. Seepärast tuleb blogitamiste ja muude lolluste asemel olla õnnelik, et on koht kuhu hommikul minna ja kust õhtul ära tulla ja ennekõike oma tööd võimalikult hästi teha. Minule isiklikult meeldib praegune aeg palju rohkem kui see meeletu õitseng (millest toona küll ise aru ei saanud), pole vaja kõnesid pidada (mis nii ehk naa midagi kasuliku kunagi ei sisalda) ja klaase kõlistada (ülehinnatud hapu joogiga) ja muidu rumalusi teha - nüüd on õnneks jälle excel suurema tõe allikas kui word. Igatahes väga lahe!

Eelmisel nädalavahetusel oli palju ettevõtmisi. Käisin külas konkurentidel Nordic Hotel Forumis. Kuigi see on tüüpiline nö kasthotell tüüpilise konfiguratsiooniga, on see väga, väga hea hotell. Eriti hea oli toitlustus restoranis Monaco - nii toit kui teenindus olid kõrgeim klass. Samas sain laupäevaseks EHTE loenguks taas kinnitust kuidas hotellimajanduses ei ole suuri asju vaid kogu elamus koosneb pisiasjadest: ma ei räägi konverentsimööbli transatamisest läbi restorani vaid sellest kuidas teenindaja apsaka tõttu peab kannatama kallis külaline. Nimelt ei küsitud vastuvõtus minult krediitkaarti kuid sel samal põhjusel ei saanud ma restoraniarvet panna toa arvele. Loomulikult olin ma ärritunud restorani teenindaja peale kes aga polnud mitte milleski süüdi. Samamoodi oleksin ma võinud sealt majast välja jalutada jättes maksmata toa arve ja minibaari tühjaks juua - teinekord läheme nende kordade ja protseduuridega lolliks, eriti kui nad ideeliselt ei garanteeri mitte midagi. Lihtsalt on mingi napakas paber sellepärast, et nii on kogu aeg olnud aga kui üks lüli jätab oma rolli kandmata, siis kukkub kogu uhke standard operating procedure kokku.

Sama üritusega seoses käisime Draamateatris, Liinu soovil "päris teatrit" vaatamas. Sattusime etendusele "Pedro Paramo". Teadupärast ei saa olla suurimat viga kui käia söömas enne teatrietendust, siis on reeglina uni garanteeritud. Kui sellele aga lisandub etendus nagu see Paramo oli, siis on ärkvelolek väga keeruline. Hoolimata suurepärastest näitlejatest oli etendus harukordne teatri eelarve raiskamine, lahkusime poole pealt ja me ei olnud ainukesed.

Nordicu akendest avaneb super vaade Pärnu maantee algusele. Vaadates seda reede õhtul kella 22 paiku tuleb taas siunata kõiki neid kes on linna arengu tuksi keeranud. Tallinna linna absoluutne süda nägi välja nagu mingi Tartu agul - paar autokest ja mõni inimene! Ainuke mis vähegi linna tunnet tekitas oli aegajalt mööda kolisev tramm. Tooge palun linna elu tagasi ja kallid inimesed, kolige karjamaadelt tagasi tsivilisatsiooni!!! Lõppude lõpuks on Tallinn siiski parim võimalik elukeskkond meie väikeses riigis. Taas tekkis vastupandamatu igatsus Moskva või Piiteri järele...

Taas on tulnud peale soov lugeda raamatuid. Ma suhtusin Mihkel Raua raamatusse väikese eelarvamusega aga lõpuks sai see siiski ära ostetud ja ma lugesin ta läbi kahe päevaga. Kindel soovitus kõigile, kes on sündinud enne Brezhnevi surma.

Kuidas ma tuletasin meelde ilusat inglise keelt

2009-02-07T08:11:00.001+02:00

Kuidas ma leidsin vastuse

2009-01-06T22:30:00.004+02:00

Äkki hakkas vaevama küsimus, et milline Nu Pogodi osa on parim. Vaatasin ja mõtlesin ja tundub, et üheksateistkümnes kuigi ka kolmas on ülikõva. Aga 19. muusika on teinud Mashina Vremeni, vene bänd mis mulle väga meeldib. Lõputiitreid saatev lugu "Kuklõ" oli omal ajal ikka hea camp.

Kuidas me alustasime väidetavat kriisiaastat

2009-01-06T21:16:00.007+02:00

Hoolimata tõsiasjast, et me ei ole siia väga pikka aega midagi kirjutanud, lubame kõik olulised Kännu tänava kandi sündmused siiski üles täheldada. Viimasest ajast ei ole midagi muud suurt märkida kui, et Evelyn otsustas veidi vähendada oma koormust ja loobus tööst muidu äärmiselt toredas lasteaias, minul on alates jaanuarist uus amet ja me mõlemad ühinesime kodulinnaosas avatud spordiklubiga Ritual. Aitähh keskerakondlikule linnavalitsusele, uue spordihoone ehitamine Tondile oli tõesti mõistlik tegu. Samuti sain ühele poole loengutega EBSis ja kuigi ma lubasin rohkem loenguid mitte lugeda, andsin ma taas nõusoleku EHTEs ühe ainepunkti ära teha.

Ma loen regulaarselt nelja-viite blogi, kahte küll seetõttu, et näha kui kaugele võib minna eheda lolluse eksponeerimise ja tigedaks muutunud iseloomu väljaelamisega. Kaks on spordiblogid ja viimast kirjutab üks tore endine kolleeg kellega oleme lühikest aega ühe katuse all töötanud, hoolimata sellest, et erinevates kompaniides. See on äärmiselt tore blogi, südamlikult isiklik aga mulle pakuvad ennekõike huvi tema arvamused elust-olust ja majandusest. Paljude muude põhjuste hulgas on ka see blogi üks neist põhjustest, mis on minu viimase paari kuu positiivse meelelaadi kujundajateks ja esimest korda elus tundub tegelikult ka kohalejõudvat, et meeldiv inimene on olla meeldivam kui ebameeldiv. Selle aasta plaanidest tundubki olulisem olevat, et viimati nimetet tuhinas ei unustaks ära kui väga kriisis me just kui peaksime olema. Oma positiivsuses usun ma, et mind ei vea ka seekord alt lootus, et endised kommunistid eksivad nagu alati - kuna lihtsa inimese trepikotta ei jõudnud nii suur õnn tõusu ajal kui võis jääda mulje, siis ehk ei ole ka kriis nõnda ülekaaluline :-)

Ma ootan väga märtsikuud. Esialgsete plaanide kohaselt peaksin siis tosina aasta järel kohtuma mitmete oma hotellikoolikaaslastega ja sellelt reisilt naastes toimub järgmisel päeval Tallinnas arvatavasti selle aasta üks ägedamaid sündmusi - seminariga esineb Tom Peters. Kahe aasta tagusest Cornelli täienduskursusest saadik on tema ja Robin Sharma mu vaieldamatud lemmikud juhtimisteoreetikud. Broneerisin aegsasti endale koha, vaatama sellele, et minu poolt antud soovituse järgi kohale tellitud superesineja esineb piinlikult vales kõrghoones. Aga ega see teda kehvemaks tee. Mis on temas nii head? Vaadake seda väikest stiilinäidet!

2009-01-03T15:53:00.001+02:00

Kuidas me käisime folgikontserdil

2008-11-17T10:11:00.011+02:00

Igaühe südames on revolutsioon,

kuula oma hinge häält!

Igaühe südames on revolutsioon,

lase hingel puhata!

Möödunud nädalavahetus paistis silma sellepoolest, et Liinul puudus vajadus sõita Taaralinna. Et kuskile siiski sõita, siis võtsime sedapuhku suuna Mulgimaa pealinnale - sihtkohaks õhtune folgikontsert päirmusmuusika aidas. Ja minul üks ammune soov ühes hotellis üks öö kliendina ööbida.

Otsustasime läheneda sihtkohale mööda nö vana Viljandi maanteed. Üldiselt on hetkel Eestimaa vist enam-vähem igas nurgas ühesuguselt hall. Viljandis ringi liikudes suutis küll Liinu midagi positiivset näha (just kui oli kuskil äge vanalinna ja veel ägedamad vanad majad) aga mina olin siiski siiralt õnnelik, et elan juba varsti pool oma elust Tallinnas. Minu loomupärane kurvameelsus oleks Viljandi taolises linnas kindlasti "põhjas".

Aga - reisi eesmärk osutus siiski üllatavalt positiivseks. Pärismusmuusika ait, kuhu me mõlemad sattusime esmakordselt, on väga, väga lahe koht! Ilusti renoveeritud ja plusspunktid said nad selle eest, et lisaks põrandal vänderdavatele folkaritele olid siiski rõdul kohad ka vanematele inimestele. Niisiis sain ma stoilses rahus kontserti nautida ilma, et keegi kuskilt müksab mida ma teadupoolest absoluutselt ei kannata.

Mis siis ikkagi toimus? Esimesel osas astus üles punt Svjata Svatra, tegemist oli nende plaadiesitlusega. Kolm aastat tegutsenud ansambli koosseis on ainulaadne - temperamentne tromboon ja eesti torupill tekitavad koos kordumatu helipildi, mida rikastavad romantiline akordion, sarved,Gruusia rahvapill duduk, djembe, vikat, parmupill jt pillid. Eesti ja ukraina rahvalaulud ning -viisid on saanud nüüdisaegsed seaded, autorilood on aga võrsunud muusikute isiklikest elukogemustest.

Teises osas astus üles Folgil mitmeid kordi käinud ja minu poolt ainus teatud folgibänd Haydamaky. Svjata Vatrat ja Haydamakyt seob omavahel Ruslan Trochynskyi - neli aastat tagasi Eestist oma elu armastuse leidnud ning seejärel Ukrainast siia kolinud endine Haydamaky tromboonimängija ning tänane Svjata Vatra karismaatiline laulja ja liider.

Svjata Svatra stiilinäidet saab näha siit.

Üldiselt oli see esimene osa kontserdist väga hea kuid Haydamakyga võrreldes oli see ikka üks eestilik loits ja soigumine. Haydamakyst ka paar lauset. Traditsioonilist Ukraina muusikat moodsate muusikavooludega miksiv punk-rock-folkbänd on tänu oma isikupärasele stiilile Euroopas ilma teinud juba 90ndate algusaastaist. Liikudes muusika erinevate pooluste vahel loovad nad maagilisi jutustusi, mis mõnikord nõrkemiseni tantsitavad, teinekord jälle õrnade ja terviklike ballaadidena mõjuvad. Aga Haydamaky - see on alati ka rock'n'roll! Ja see oli ülikõva! Stiilinäidet saab näha siit.

Paar sõna siis sellest hotellist ka. Et mitte olla samaväärne, siis ütlen lühidalt: üldiselt ei maksa ennem teistega möliseda kui enda ninaesine pole korras ;-)

Veidikene muusikali

2008-11-03T10:23:00.004+02:00

Avastasin, et väsimatu Vanemuine korraldab taaskord Memory kontserte. Ja YouTube'i on tekkinud üks video millest esitatava loo originaali käisin ma kunagi Vanemuises vaatamas vist korda viis-kuus.

Kuidas meil möödus hingedepäev

2008-11-03T09:55:00.004+02:00

Eile oli hingedepäev mis osutus väga aktiivseks. Alustasime hommikut kohe väljasõiduga, nimelt üritasime Tallinn-Tartu trassi äärest üles leida eile kadunuks jäänud Liinu rahakotti. Kahjuks see meil siiski ei õnnestunud.

Küll aga õnnestus Liinul üles leida gepekast Valgehobusemäe asukoht. Suvel, kui me tahtsime sinna matkama minna, siis mingil põhjusel me ei leidnud seda kohta. Nüüd aga, tänu tublile gepekale, jõudsime kohale ja selgus, et see mägi asub umbes paarkümmend kilomeetrit eemal sealt, kus me arvasime selle suvel asuvat. Igatahes oli meil rõõm tõdeda, et leidsime taaskord toreda matkakoha, viie kilomeetrine ring oli igatahes väga mõnus läbi jalutamiseks. Küll ei kujuta ennast kuidagi ette seal suusatamas aga see ei olegi meie spetsialiteet.

Peale matka käisime Pärnamäel, sõime ämma juures õhtusööki ja kõige lõpuks möödus pühapäevaõhtu minul teleka ees, Liinul koolitööd tehes. Ahjaa, meie kõuts hakkab ühe rohkem kassi moodi välja nägema, selle kinnituseks on tal tekkinud hämmastav hüppevõime ja viimase tulemusena sai eile ära lõhutud ka üks vaas. No mis teha, loom on loom :-)

2008-10-17T15:24:00.006+03:00

BYE!

Diktor alustab, diktor lõpetab,
diktor räägib ja õpetab.
Kuigi iga päev tekst on uhiuus,
segi ei minna või sõnad suus.

Ja kui tarvis, kui on vaja,
diktor tantsib, diktor tantsib
kogu aja,
läbi prožektori sära
libiseb luigena ära
või keerutab nagu orkaan,
sest kui tarvis, kui on vaja,
diktor tantsib, diktor tantsib
kogu aja,
tantsib ja iial ei väsi –
kaamera plaksutab käsi
ja noogutab hele ekraan.

Kord ta naeratab, kord on tõsine
diktor hõõguvapõsine.
Võõraid nimesid hääldab vaevata,
lastele loomadest räägib ta.

Ja kui tarvis, kui on vaja,
diktor tantsib, diktor tantsib
kogu aja,
läbi prožektori sära
libiseb luigena ära …

Meile tuli Kassike

2008-10-17T10:46:00.004+03:00

Öeldakse ju, et inimesed ei võta kassi, vaid kass võtab inimesed. Nii hakkas meile tulema kenake hall kass juba septembri algusest peale. Esialgu käisime teda muudkui hoiukodus, minu töökaaslase juures vaatamas ja alguses tundus ta kuri. Vaatas oma räsitud-katkise peaga meile otsa ja ei tekitanud kohe tunnet: "Oi, selle tibulinnukese võtame endale koju kaissu elama". Aga ta jäi kuidagi hinge ja tema tervisliku seisundi üle arutas kaks nädalat nii kool kui lasteaed:) Ja siis ühel õhtul kui Kaido jälle ööni ujus, ootasime Kassikesega, et meile hoiukodusse järele tuldaks ja Kändu sõidutataks.

Kuna kass end katki oli kraapinud, mis üldse paraneda ei tahtnud, siis algas pidev määrimine salviga ja tableti peitmine toidu sisse. See oli asja lihtne pool. Kuna aga kiisul on peas tuutu, mis teda kraapimast segab, algasid õudusunenäod ööösiti. Tuutu on seest miskipärast tehtud triibuline ja kui nüüd kass keset ööd end tema jaoks täiesti normaalsel viisil pesta üritab, tähendab see meile magajatele meeeeeeletut lärmi voodis- kraaps, kraaps, kraaps, kraaaps.... igavesti. No kannatasime nädalakese magamatust, kuid see pidi lõppema. Siis saime head nõu,et harjutage kass magama elutoas ja pange magamistoa uks kinni. Hea plaan vaja ära katsedada- kass jooksis tund aega väsimatult ust maha, kraapis, kräunus, hüppas uuesti..... ja kell 1 öösel me loobusime ja valisime kraapimisunenäo. KUNI Liinul tuli hiilgav idee keerata tuutu pähe tagurpidi, mis millegipärast ei olnud mustriga:) ja vaikus magamistoas oli saabunud!

Novot ja nüüdseks on kiisu meil elanud juba kuu aega. On loomulikult võitnud kõigi südamed:) Ainult ma ei saa aru, kuidas keegi nii palju ööpäevast magada saab. Väidetavalt magavad nad 16 tundi, aga mu meelest põõnutab meie oma nii ööst kui päevast enamiku.

Ahjaa ja hea on ta ka- ainus morjendust väljendav häälitsus tuleb ta suust siis kui teda laisklemise pealt segada: "Kräu!" ja magab edasi. Lahe kass!

Kuidas me käisime Rakveres

2008-10-12T12:39:00.004+03:00

Veidikene sellest ka mida me oleme teinud oktoobrikuus. Esiletõstmist väärib arvatavasti eelmine nädalavahetus mil käisime Lääne Virumaal.

Hommik algas Oandul kus toimus RMK perepäev. Eurorahade eest oli korraldatud küllaltki meeleolukas üritus, kus sai matkata, puulusikaid teha ja kasetohust hiirekesi valmistada, kuulda käbide kuivatamisest ja ravimteedest.

Seejärel liikusime Rakverre - proovisime ära sealse spaa. Minu hinnangul on tegemist Eesti parima veekeskusega, samuti oli hotell väga, väga hea. Ka toitlustamise kohta ei oska öelda mitte ühtegi poaha sõna, eriti mis puudutab hommikusööki. Küll aga ´a la carte oli nii ja naa, mulle isiklikult sealne kokakunst ei imponeerinud kuigi toit oli väga hea.

Mõni aeg tagasi me käisime Pärnus analoogsel reisil ja siis külastasime Endla teatrit kus toimus uskumatul veider teatrietendus. Rakveres tegi asja eriti peeneks võimalus osaleda esietendusel. Vaatasime etendust Creeps - videotutvustust võib vaadata altpoolt. Teater kui selline meeldis mulle rohkem kui Endla ja etendus oli ka parem kuid olen nõus Liinuga, kes arvas, et kogu seda majandusliku jama ei viitsi teatrist väga ühiskonnakriitilisi etendusi vaadata.

See viimane ei olnud aga kriitika, tegelikult oli väga lahe see Rakvere reis!

Millega me tegelesime septembrikuus?

2008-10-12T12:19:00.006+03:00

See on see kuu kus just kui kõik, kõik on uus. Peab sedapuhku minu puhul paika - peale mitut aastat juhtivaid ja vastutavaid ametikohti on päris hea kanda taas tiitlit projektijuht. Iseasi kui kaua see kestab aga mõnda aega kindlasti mõnus olla - vähemasti hetkel ei pea muretsema kas sajale inimesele palgaraha jagub ja muud arved makstud saavad.

Üldiselt see eelmise kuu lõpp möödus ka paljuski puhkamise tähe all, sest selgus, et mul oli TallinnHotelsist päris palju kasutamata puhkust veel sees. Puhkamiseks oli see ideaalne aeg, sest sai rahulikult vaadata olümpiamänge mis Eestile ju lausa suurepärased olid. Igatahes septembrikuus läksin tagasi "kaheksast viieni" graafikusse kui (taas)alustasin tööd Reval Hotelsis.

Samuti oli mulle taasuus tegevus anda EBSis loenguid, sedapuhku oli teemaks lausa hotellimajandus. Muljetest loomulikult on vara kirjutada.

Liinu on igatahes vaimustuses esimesest nädalavahetusest Tartu Ülikoolis, kummalisel kombel ka Hasso Kukemelgi loengutest - mees kes mulle kooli ajal küll päris mitmesuguseid muljeid jättis.

Meie elamisse lisandus ka uus elanik - kass. Tegemist ühe õnnetu kodu kaotanud kiisuga kelle endale võtmisega sai pikalt mõeldud kuid lõpuks siiski otsustatud, et nõrgemaid peab ju aitama. Niisiis oleme me nüüd ka kassiomanikud ja peab tunnistama, et kassi on pidada oluliselt lihtsam kui koera.

Siis läksime mõlemad taas ujumiskursustele. Mina algajatesse ja Liinu edasijõudnutesse. Mõlemal on üsna raske, mulle on jätkuvalt ületamatu tegevus "karujalad" konnaujumise juures. No ei saa aru ja kõik. Eriti õudne kui on harjutus, kus tuleb kasutada ujumislauda ja teha ainult jalaga liigutusi - siis ei liiguks nagu üldse edasi. Aga seejärel kui me õppisime aga käsi kasutama, siis on see ujumisstiil ikka veidi normaalsem.

Selle kuu sisse jäi ka üks reis. Nimelt käisin töö asjus Riias, Vilniuses ja Kaunases. Kuidagi seda kommenteerida ei oska kuna tegemist oli puhtalt tööreisiga ja midagi põrutavat seal ei toimunud.

Liinuga käisime Rocca al Mares vabaõhumuuseumis kus toimus leivateopäev.

Millega me tegelesime augustikuus?

2008-10-12T11:28:00.009+03:00

Kuidagi arusaamatult kiiresti on möödunud üle kahe kuu, mil blogisse pole ühtegi täiendust tehtud. Üritame siis järgnevalt ära katta lühidalt huvitavama osa viimastel kuudel toimunust.

Augustikuu esimesse poolde mahtus minu külaskäik igemearstile. Pean tunnistama, et oli kaunikesti vastik protseduur aga vähemasti sai kõik see mis suus on ilusti korda.

Siis olid meil väliskülalised. Nimelt sakslased kes käisid Märjamaa folgil ja olid Leigarite külalisteks. Olid meil kaks ööd ja mulle endalegi üllatuseks oli päris lahe, et meil üle hulga aja "tundmatud" inimesed külas käisid :-)

Siis aga jõudis kätte see nädalavahetus mis aasta tagasi nii minu kui Liinu elus ühtkomateist muutis. Nimelt tähistasime lausa kahel päeval oma esimest pulmaaastapäeva! Laupäeva hommikul läksime kella 10ks Balti jaama kust sõitsime rongiga Riisiperre. Meil olid kaasas jalgrattad ja 64km pärast saabusime Haapsallu. Saabusime vahepeale jäi ca 5h kannatusi teel. Peatusime alguses iga 10km pärast, enne lõppu juba sagedamini. Igatahes ööbisime Laine sanatooriumis, käisime õhtust söömas ja ülejäänud aja vaatasime telerist olümpiat. Pühapäeva alustasime ujumisega ja siis hommikusöögiga millele järgnes veidi puhkust ja siis taaskord kannatused - kui eile oli Liinul raskem, siis täna minul. Aga igatahes oli vahva, et me lõpuks Riisiperre jõudsime. Lokerdasime hiiglama väsinuina Lilleküla jaamast koju kuid peale pesemist läks olemine paremaks ja tähistasime oma esimest aastat ämmaga.

Umbes paar nädalat hiljem toimus taas üks Tartu reis kuid sedapuhku veidi erilisem. Alustuseks käisime Maarjamõisas vaatamas Liinu tädi ja seejärel kohtusime Aini ja Eddyga ning käisime söömas Tartu uues sushibaaris Tokyo. Linna vanimasse kivihoonesse jagatud baar on esimene omalaadne Taaralinnas ja loodetavasti on sellel pikk iga. Seejärel külastasime Vanemuise vabaõhuetendust Ruja mis oli megahea kuigi nägemine kohtadelt ei olnu väga hea. Aga etendus tõepoolest suurepärane! Peale showd käisime veel Kapriisis teed joomas mis asub endises

pontshikubaaris ja oli selline tavaline Tartu ühiskondlik toitlustusasutus - ei tegu ega nägu.

Järgmisel nädalal osalesin TallinnHotelsi suvepäeval elik käisime ekskursioonil Ida Virumaal. Peatusime Rakvere linnuse muuseumis, Kohla Nõmme kaevanduses, jõime kohvi Valaste joa juures ja lõpuks käisime ka Pühtitsa kloostri juures. Üldiselt sadas kõvasti vihma aga üritus oli väga lahe, usutavasti nii neile kes nautisid selle sisu kui ka neile kelle ainus soov oli päev läbi kärakat endale sisse keerata.

Augustikuus aga toimusid ka mõned suuremad elumuudatused: Liinust sai Tartu Ülikooli üliõpilane, mina lõpetasin oma töö TallinnHotelsis ja esimest korda muretsesin endale mitte-Nissani auto. Järgmised aastad liikleme Hondaga.

Kuidas ma käin kogu aeg pulmas

2008-08-04T09:48:00.004+03:00

Pole ammu teinud ühtegi sissekannet. Sest pole aega. Või no tegelikult aega ikka on aga "vaim" ei kipu peale tulema.

Vahepealt on toimunud mustmiljon asja, neist kaks eredamat on pulmad. Ma olen sellel aastal osalenud kahes pulmas mida on täpselt nii palju kui eelneva elu jooksul kokku. Tõe huvides olgu öeldud, et need kaks esimest olid ka eelmisel aastal millest omakorda üks oli mu enda pulm. Igatahes on see aasta saanud ametlikult paari pandud juba Alver ja Krista, möödunud nädalavahetusel oli Saaremaal Kadi Kai ja Lauri pulmas. Ma endiselt ei ole sotsiaalsete üritustega sõbraks saanud kuid pulm formaadina on täiesti sobilik. Eriti kui on pulmavana kes ei põe tähelepanu vajaduse all ja ei oma maaniat lõputult debiilseid mänge korraldada. Aga see, olgu veelkord öeldud, on minu eripära mitte pulmafolkloori viga.

Igastahes soovime kõikidele vastselt paari pandutele palju, palju õnne ja olgu Teie esimene kooselu aasta vähemalt sama vahva kui meil Evelyniga!

Golfikingitus

2008-07-28T11:16:00.006+03:00

"Liinu, ma teen sulle ühe kingituse, tahad!?" küsis Kaido neljapäeval.
"Jaa!:)" vastasin ma.
"Ma panen su Otepääle golfi kursusele kirja, eks?"
"Eiii! Ma ei taha golfi, mulle ei meeldi ju. Mängi ikka sõpradega."
"No seal ei ole nagunii nädalavahetuseks kohti. Ma helistan ainult."
"No ok"
"Oli küll üks koht veel. Sa oled kahepäevasel green cardi kursusel kirjas:)"
"ÄÄh, no olgu :)"

Selliselt on alanud Evelyni kuulsusrikas golfitee.

Mis seal siis oli- muru oli pügatud erineva kõrgusega lapikesteks, päevitunud treener lõhnas hästi, kotis oli 14 erinevat kolfikeppi ja selga tuli hoida tunde just istuma hakkamise asendis.
See on ikka väga uskumatu, kuidas kepi laba ei saa palli alla nii,et see lendu tõuseks ja sinu valitud kohta lendaks. Esimese päeva pühendasin kätele- vasakul need sõrmed siia ja paremal need peale ja need alla ja siis hoia nagu lapsel käest- ei jookse ära ega saa haiget. Iga kord kui treener minu juurde jõudis, ütles "Hea hoid ja nüüd pühi pall minema" No ei pühi, kolks nagu kartulikõblaga vastu maad. Väga tunnetuse mäng! Kaugmaa löögid oli ka suur nali- teistel sahhh läbi õhu-100m, minul kolks, veerung 5m:)Teisel päeval oli tõsi küll ka paremaid lööke.

Lubasin vähemalt teisipäeval veel mängima minna!

Loodus on seal muidugi üliilus:)
Niiet meheke, aitäh kingituse eest!