Selle aasta seni parim teleshow: «Новогодний Голубой огонек на Шаболовке 2012» / Россия 1

Head seda aastat!

Mõtlesin siin vahepeal, et kuna me ei suuda seda blogi kuidagi sisuga täita, siis peaks äkki kolima Facebook'i platvormile. Kummalisel kombel oli meie kaasautor Liinu näol aga sellele täiesti vastu ja nõnda ei jää muud üle kui seda siin edasi hoida - mingu ta siis nii üle kivide ja kändude kui ta parasjagu läheb. Bloggeri suurim puudus on see, et ta on loodud Androidi elik Google'i inimeste poolt ja seeläbi ei ole keegi ka eriti vaeva näinud normaalse apps'i loomiseks iPadile. Need mis on olemas, well, need ongi nagu Android - ajavad asja ära aga tulemus on kole.
Vahepeal on saabunud uus aasta. Kasutame võimalust, kiidame telekanaleid RTR Planeta ja PBK, millega teenime koheset rahvuslike tigeinimeste meelepaha. Aga juba ei tea mitmendat aastat tuleb meile uus aasta just nimelt neid kanaleid vaadates. Tänavune programm, nii vähe kui me Eesti kanaleid klõpsisime, oli kodumaal piinlik - odav saast. Seevastu RTRi Parad Zvjozd (Galkini ja Baškovi juhtimisel) ning selllel järgnenud Goluboi Ogonjok olid vist aegade parimad. Rääkimata siis järgmisel päeval uusaasta klassikast: Saatuse iroonia ehk hüva leili. Seekord näidati nii originaal kui "30 aastat hiljem" ära ühel päeval, sinna vahele veel Jolki 1 ja 2.
Soovime kõikidele sõpradele samavõrd lõbusat, toredat ja suurejoonelist seda aastat!

Kuidas me jälle koos kinos käisime

See vajas päris korraliku meenutamist, millal me viimati koos kinos käisime. Endalegi üllatuseks jõudsime Leenukese eelsesse aega kuigi mina isiklikult käisin kindlasti viimati kinos Leedumaal. See oli igal juhul ühes Akropolises, aga kas Klaipedas, Kaunases või Vilniuses, seda ei suuda meenutada. Vist ikka Kaunases ühel pühapäeval kui sai vaadatud nii Big Mama 3 kui ka King's Speech'i.

Niisiis, nüüd Tallinnas ja Liinuke korraldas lapsehoidja ja valisime Solarises teemakohase filmi New Year's Eve. Jube lahe on käia kinos, kui isegi paberpiletit pole enam vaja. Piisab nutitelefonist. Aga see selleks. Film oli sellises good mood time waster žanris, natuke kurbust, tülitsemist, andeks andmist ja üsna happy end ka.

Meenutas see film aastate tagust ja arvatavasti läbi aegade parimat talvepühade filmi Love Actually: meeletu plejaad kõrgema kategooria staare, mitu erinevat rada kulgevat lugu, mis mingil hetkel üksteisega kokku puutuvad, nagu inimsaatused ikka, et siis taas oma rada hargneda. Film ostus lõppkokkuvõttes paremaks kui loodetud ja hea tuju ajaraiskajana kindlasti väärt kuute eurot.

Sellega vahest passibki joon alla tõmmata 2011. aastale. Oli vaheldusrikas, edukas, uuendustega aasta, millega peaks rahule jääma. Suuri üllatusi ta ei toonud, ehk kinnitas vana tõde, et kunagi ei tasu kellelegi peale enda loota ja meeldiv-naeratava kesta taga võib peituda uskumatul moel avalduv seni tundmatu olemus. Seega midagi jäi nagu kripeldama, kuigi mingit põhjust selleks ikkagi ei olnud.

Oli mis oli, teeme väga ägeda kaheteistkümne, õnne, tervist ja Jumala armu kõigile!

Sent from my iPad

Kuidas me tähistasime valgeid jõule AD2011

Jõulupühad AD2011 on omadega seks korraks möödas. Sealhulgas ka need kohutavad kommertsjõulud, mis on üks rist ja viletsus, millel ei ole jõulude algupäraste omadustega mitte mingisugust pistmist.

Leenu ja Liinu jõulusalme lugemas

Meie pühad möödusid sellelgi aastal traditsiooniliselt. Jõululaupäev Tartus, mille lahutamatuks osaks on Raadi kalmistu külastamine ja siis meeletu õhtusöök parima võimaliku jõulukraamiga. Ja siis jagatakse kingitusi, mis olid taas toredad ja asjalikud ja lahedad, ja vaadatakse masendavalt igavat ja sünget või primitiivset Eesti telejaamade jõuluprogrammi.

Esimesel jõulupühalgi olid käigus traditsioonid - käisime Värskas vanavanemate kalmudel ja seejärel liikusime Mikitamäele, kus ma loodan, et alguse sai minu suurepärase abikaasa poolt algatatud uus traditsioon. Muidu ilma püsiva asustuseta vanavanemate kodu täitus sel päeval ahjusoojuse, elava jutu ja laste kilgetega. Lisaks meie Leenule oli veel viis täditütarde last nii, et väikene majake oli äkki väga elav. Vaatasime nugise jälgi lumel ja jätsime lindudele õunapuu külge toidupalli. Just, just nugise jäljed lumel ... Setomaal olid siiski peaaegu valged jõulud?

Esimese jõulupüha päikeseloojang Rääsolaanes

Väga põnevaks osutus teise jõulupüha teekond Tartust Tallinnasse. Torm Patrick, mis õhutemperatuuri kenale kümnele plusspügalale vedanud, lisas sellele otsa hunniku tuuleiile ja selle tulemusena langesid puud ja lendasid katused. Üks puudest oli siraki maas risti keset Tartu - Tallinna maanteed, jättes möödasõiduks tibatillukese nurga järsul kraavipervel. Huvitav, mil moel küll suured rekkas sellest jagu said? Kas sohver tuli välja ja tiris eest või siis sõitis lihtsalt mütaki üle?

Kuidas Leenul on suur probleem...

Fashion challenges

Täna, pakkides asju meie homseks väljasõiduks, oli ka Leenuke tegevuses.

Olles revideerinud oma riidekapi sisu, pani ta selle ukse kinni ja väljastas südamest tuleva lause, mis igal naisel geneetiliselt omandatud:

"Vaatame mida selga panna? ... Mitte midagi ei ole selga panna!"

Kuidas Leenu käis esimest korda teatris

Möödunud pühapäeval ... käis Leenu esimest korda teatris! Et pääseda rasketest momentidest, otsustasid ametlikud lapsevanemad saata lapse teatrisse koos Minnadega, elik vanaemadega. Emmel oli taaskord asja Tartusse, issigi leidis vabandusi oma alalisel, tööga seotud teemadel.

Niisiis, vanamoodsa kummiku- ja telefonikompanii järgi nimetatud moodsas kontserdimajas etendus 18. detsembril k.a. Heljo Männi talvemuusikal "Mõmmi ja Päkapikud" kus Mõmmi osas lausa originaal-Mõmmi ehk Ivo Eensalu, lisaks Jänku-Juta, Karu-Kati, laululapsed ja tantsulapsed.

Esimeses vaatuses on jõuludeni veel kaks nädalat, kui Mõmmi kõige paremat mänguhoogu katkestades, paneb ette Jänku-Jutale ja Mõmmi-Beebile jõulusalme õppima hakata. Noh, Jänku-Juta meelest on salmide õppimine igav ja mängimine oleks hoopis põnevam. Kuid nagu me nõuka-aja Mõmmi tükkidest mäletame, lõpuks on Mõmmi ikka tublid ja teised saavad ka tublideks.

Nii nagu Minnad saavad lapse kiiremini magama ja ka kõike muud, siis samuti läks muidugi muusikalil käik. Leenu pidas ennast üleval kultuuripealinna väärilise kodanikuna. Peagi on käes aeg proovida selle paikapidavust uuesti.

Seniks aga on tulemas jõulupühad Kagu Eestis!

Mary Poppins - uus supermuusikal Vanemuiselt!

Eile õhtul käisime mandunud telefonifirma järgi nimetatud Tallinna Kontserdimajas vaatamas Vanemuise uusimat spektaaklit „Mary Poppins“.Otsustasime, et Leenu on juba küllalt vana, et ta vanaemaga koju jätta ja samas leidsime, et ta ei ole veel piisavalt vana, et kaasa tulla. Mis oli arvatavasti ka õige otsus, sest tema rahutu loomus vaevalt, et oleks lubanud nautida kolm tundi ehedaimat meelelahutust. Kuig need sajad lapsed kes saalis olid, elasid etenduele täiega kaasa ja vaid korstnapühkijate stseeni ajal veidikene igavust üles näitasid.

Meie versioonis oli peaosas Nele-Liis Vaiksoo ja nagu me eeldasime, sobis ta sellesse rolli suurepäraselt. Tema dublant tundus olevat ehk liiga elitaarne. Vanemuisele tavapäraselt olid ideaalselt seotud kokku sõna-, tantsu- ja muusikateater ning sestap tervik täiuslik. Et me ei ole selle muusikali originaalversiooni juhtunud kaema, siis ei oska kuidagi kommenteerida mõningaid vajakajäämisi mida inisevad kriikud on ära maininud. Arvatavasti see sama korstnapühkijastseen oleks olnud veidi efektsem seintel ja laes kõndivate mustanööbimeestega kuid see on niisama jorin, hindeks võib sellele etendusele anda siiski tugeva viis plussi. Sügav kummardus taaskord Eesti parima teatriprodutsendi ees!

Hirmus keeruline on mõista mille pagana pärast suhtutakse muusikalidesse kui alama kategooria meelelahutusse. Ööklubis läppunud haisu sees lärmava makimuusika kuulamine koos purjus inimestega on madal ja primitiivne. Konkreetses etenduses olid suurepärased lauljad ja tantsijad, lava- ja valguskujundus, isegi storyoli olemas. Mu meelest palju rohkem kui mõnes Eesti algupärandis, kus must lava, kujunduseks kulunud laud ja tool ja kuhu ometigi ei mahu ära sügav ja paks masendus.

Olles sattunud kassa ette, peab siiski tunnistama hämmastavat hinnatõusu, mille on läbi elanud kontserdi- ja teatripiletid. Isand Kirkorovi kontserdi üks pilet maksab ... 120 eurot! Loomulikult ei ole võimalik seda jätta ostmata, küllap seetõttu sihukest hinda nõutaksegi. Kuidagi ei suuda meenutada, et Genfis, Londonis või New York’is oleks keegi soovinud selliseid numbreid. Isegi Ooperifantoomi olen ma kaenud 70 naela eest Londonis parteri teisest reast ja seda laupäeva õhtul...

Aga see selleks. Kes ei ole veel jõudnud Mary Poppinsit kaema, tehke seda kindlasti! Sest see on supernalivägalustlikekstra!

Täpsemalt saab lugeda ja vaadata siit.